Number one fear of most humans : Is called the fear of ostracism - fear of being different or standing outside the herd."

‎"Mingil hetkel, kui saab kogemuslikult selgeks, et ratas veereb, ja seletuslikult selgeks, et ta peab minema lasteaeda selleks, et vanemad saaksid tööle minna ja pärast talle Jänku Jussi viinereid osta, siis küsimused kaovad. Pole enam nii aktuaalsed. Saab ka ilma hakkama. Ja halvemal juhul ei tule küsimused enam kunagi tagasi. Inimesest saab palk. Kurb."

Nii, alustuseks ütlen, et ma ♥ Leedut. Siin kohal tervitaks kõiki poiskasid, kellega ma tuttavaks sain ja ka neid, kellega veel ei jõudnud. Ilus koht ja iga kell läheks tagasi. Terve trip oli mega, aga no ilmselgelt ei saa ikka ilma draama ja minu tagarääkimiseta. Siin kohal ütleks samad sõnad, mida üks teinegi klassiõde ütles, kuid ma jätan need sõnad siia siiski kirjutamata. Osad juba teavad. Sellegipoolest, lõpetan selle postituse positiivselt. See oli meie viimane klassireis ja sellega kaasnes siiski palju nalja ja naermist ning kõike muud, muljed jäägu ikka hästi meelde. Kunagi lisan pildid ka siia ja albumisse. Igatahes, käisin vahepeal Soomes ja igalpool, nii et lisan veits oma riietest pilte ja värki. Take care, xoxo.

Davai, hoidke kõvad, ma lähen Leetu.

And then my soul saw you and kind of went, "Oh there you are, I've been looking for you."

Mitte kõik, aga väga palju on võimalik.

Homme on 4 tööd, ülehomme 6. Keemia konspektis on ainult vale jutt koos, sest keskendumine sellele on 0. Õhtu läbi üritasin õppida või vähemalt teha nägu, et ma veidikenegi õpin, ei õnnestunud. Vaatan üksisilmi seda 5st osast koosnevat pilti ja mõtted on isegi kirjutamise ajal täiesti eemal. Ma nagu ootaks midagi, samas ma tean, et seda midagit ei tule. Ja ma tean, et see ei muutu paremaks. Vingumine on vist ainus tegevus, milles ma 101% osav olen. Hetkel, kahjuks või õnneks, on selleks põhjust. Ma ei taha, ei suuda, ei jõua nii. Kurat küll, mida ma teen ?


Atleast I tried. 

If I could turn back the hands of time, I swear I never would have crossed that line.

Ääretu armastus on ainus tõde, kõik muu on illusioon

Selline hetk, enam ausalt ei taha. Pole mitte kunagi tundnud ennast nii halvasti ja tühjana kui siis. Ma uskusin, et mul on selle kõigega lõpp. Endale valetamisega ei jõua kaugele, see ei tule mitte kunagi kasuks, sest muidu lõpetate nii nagu mina. Ei meeldi selle inimese tegu aga mis parata, mis tehtud see tehtud. Kas sa ise ei mõtle, et see muudab nii mõndagi ? Ma kohe ei oska õigel ajal lõpetada, aru saada, et nii on vale ja ma vihkan ennast selle pärast. Viimased päevad on möödunud mõeldes ja kuidagi üksi, kuigi olen seltskonnaga olnud, enam ei ole kõik lihtsalt sama. Tean, et ma ei saa muuta midagi ja samas ma tahan. Peaaegu aasta tagasi leidsin ennast samast olukorras ja see ei lõppenud hästi. Vähesed ilmselt saavad aru, millest jutt on, vähesed teavad ka aasta tagasi juhtunud asju. Ilmselt on ka nemad ainsad, kes üldse mõistavad, millest räägin. Tahaksin rääkida sellest kõigest ja avalikult, kuid see ei muuda enam midagi. Kõige kurvem ilmselt ongi see, et mul oli võimalus, kaks korda, ja mõlemad korrad suutsin ma selle perse keerata. Igatsen seda kõike, neid asju, neid päevi. Meeletu, kuidas kõik järsku jälle tagurpidi keeratud on. Üks pilk ja terve mu senine plaan oligi rikutud. See, kuidas see mõjus mulle, kui halb mul hakkas, ei mõista. Tahaksin seda kõike osata seletada, sooviksin isegi aru saada, mis toimub. Imelik, kuidas üks asi viib teiseni ning järsku leian ennast taaskord olukorrast, kuhu plaanisin mitte kunagi enam tagasi naasta. Küsimusi on palju aga ühtegi vastust ei ole ning kardan iseenda mõtetega üksi jääda.

"Inimene on ikka selle poolt, kelle jutt talle teatud olukorras kõige sobivam tundub."

Ja ma tahtsin teada, et mis inimestel ette jääb ? Suruge oma ego maha ja lõpetage ära see kadedus. Ma ei näe põhjust, miks peab nii tegema. Kui sa nii teistest räägid, siis mida sa arvad endast ? Huvitab, tõesti siirealt huvitab, mis on see, mis paneb kellegi kuskil rääkima kellestki, sealjuures ei ole ta temaga sõnagi vahetanud, mingit sellist sitta kokku ? You know my name, not my story. Kadedus ja igav elu ning siis muudad oma elu põnevamaks ? Ma ei saa aru, oleks see tõsi, minu pärast räägi, avalda oma arvamust, aga kui sa kipud teise elu muutma oma jutuga ja kokku valetama asju, mis pole tõsi, siis ole lihtaslt vait. Kas tõesti paremat pole teha ? Kui sa kõikidest teistest nii arvad siis mida sa endast arvad ? Kas sa arvad, et kui sa ise kellegi head nägu teed ja hetk hiljem kolmandale seda inimest taga räägid, ei muuda sind samasuguseks ? Eksid kullake. Isegi, kui keegi on vea teinud ja ta kahetseb seda, on siis vaja minna kuulutama kõikidele, kui sitt inimene ta nüüd järsku sinu arvates on ? Elame jah vabal maal aga kurat, ajusid võiks ka olla, et mõni hetk mõelda veidi ja suu kinni hoida. See ei ole üldse sinu asi, mida keegi oma eluga teeb, tema elu ju. Ma ei saa aru, mida see sinu perset torgib, et keegi teine elab teistmoodi või paremini kui sina. Sa peaksid olema piisavalt vana, et selliseid lihtsaid asju veidigi mõelda. Üldiselt, mul on nii pohhui, kui ma ei meeldi sulle või midagi, räägi taga kui tõesti pole muud teha, aga see käib närvidele, kui keegi hakkab mingeid jutte välja mõtlema.
Ühesõnaga, you got the idea.

Don't worry about what people say behind your back, they're the ones who find faults in your life instead of fixing their own.

Sauxx.
Esmaspäeval lubasin kirjutada juba aga polnud aega, tegin oma referaati ja lugesin õhtu läbi "Läänerindel muutuseta". Ausalt, ei soovita. Mitte, et see lihtsalt igav on, seal on ka laiba kirjeldusi 180 lk. Seda oli kuradi hea lugeda, eriti halba enesetundega.
Igatahes, alustan.. reedest ? Päeval lebosin kodus ja siis käisin küüntes, hiljem panen pildi ka prolly. Peale seda suundusin tööle, kus sain Annekenilt kõne, et ta ei lähe minema ja teeme midagi õhtul. Ootasin seda tööpäeva lõppu seal mitu tundi seistes, lugesin sekundeid kuni lõpuks läbi sai. Läksin koju, ootasin Annut ja siis sättisime ja värki. Õhtu kujunes mul väga lõbusaks ja lõppes sellega, et ma peaaegu surnuks kukkusin. Okei, liialdan, aga kontsad, ülemeelik tuju ja mina ei sobi kokku ilmselt. Üldiselt suured tänud Andrile, kellele ma küüned ilmselt kätte kinni torkasin, et püsti jääda.
Laupäeva hommik algas paljulubavalt. Mu tuju oli laes, isa tuli koju huge toidukottidega ja tordiga. Õgisin ennast surnux Annekeniga ja siis helistas Ann, pakkus õhtuks pidu Tapperis. Saatsin Annu ära ja panin hullu paar tundi kodus, üritades teha muusikareferaati, mis küll väga ei edenenud. Kuue ajal leppsin kokku, et liigun siis Nõmmele. Panime koos hullu ja sättisime. Kui me lõpuks suutsime ennast bussi peatusesse vedada ja seal 10 minutit seista oma u11 cm kontsade ja seelikutega, olime piisavalt tähelepanu saanud kõigilt. Jõudsime Tapperi, hea uudis, ootame veel tund, sest uksed avatakse hiljem. No problemo. Sebisin endale mingi venna saatjaks, kes pileteid müüs vms ja sain tänu talle täiskasvanute templi ka. Tänud. Pidu polnud kõige parem, aga tantsitud sai nii lava all kui peal nii, et läks hästi. Seltskond oli hea ja üldse tegelt läks õhtu korda. 4 ajal sai Anni juurde tagasi sõidetud, 6kesi oli hea ära mahtuda. Mind külastas varajane pohmell või lihtsalt pahaolek aga õneks tulid appi söetablet ja paracetamol ning problem solved. Edasine on veits hägune aga väga nice oli kell 6 hommikul sööta köögi põrandal teisel inimesel otsas istudes teda banaaniga, kuna ta ise silmanähtavalt polnud enam võimeline selleks. Öö möödus 4kesi ühes voodis, ehk siis no sleep. Ja kui ma pool 9 silmad lahti tegin tundus kõik väga korras, kuni pannkookide söömiseni. Päevitasin hommik läbi aknalaual ja valutasin kõhtu. See on ka kõik, mida ma mäletan pühapäevast ja selle hommikust. Enda teada polnud ma ju üldse palju joonud, vist. Koju jõudsin, hakkasin referaati kirjutama ja suutsin lausa 1,5 rida ära kirjutada ja vajusin kohe arvuti kõrvale magama. 5 tundi hiljem ärkasin, mitte midagi ei saanud aru ja hommik oli ka väga segaselt meeles. Rääkisin siis emaga ja ta ütles mulle, et ma olevat temaga 15 minutit peaaegu rääkinud ja mingeid patareisid otsinud, ise küll midagi ei mäletanud. Teiseks oli isa tolmuimejaga mu toas koristanud päris kaua ja ma ikka magasin, normal. Väga kena ja tegus pühapäev oli ikka jah. Tegelt läks nv korda ja mul üldse hea tuju kõige pärast ja noh mega hea elu on tegelt. take care, xoxo.

But the biggest bitch is karma, let her do her job.

No tere.
Tänane päev on ausalt fucked up. Alustades sellega, et mul lihtsalt terve päev peaaegu, et sitt tuju ja uni olid. Uneks seda vist ka ei saa nimetada, see oli palju hullem väsimus tegelikult. Koolis oli muidu ok, kuni matemaatikaõpetaja again oma tujusid välja elama hakkas. Ausalt, muud paremat teha pole ? Kehalised lasin üle, nagu ülejäänud pooled tüdrukud ja käisin söömas, peale mida mul hakkas paha ka veel, success missugune right ? Koju tulles vaatas mulle vastu vanaema, teda ma tahtsin kindlasti näha eks, ja ema ja õde, kes hakkasid pärima mu nv ja tänase koolipäeva kohta. No ma hui viitsin ja tahan teile rääkida eks. Jõin täis ja panin pidu, rahul ? Peale seda muidugi sai õde kõik, mis ta tahtis, oi mis üllatus. Eks väiksematel on alati kõiges õigus, pohhui las teevad. Saatsin kõik perse, andke andeks, no nii üle visab see, et mingi pisike saab kõik õigused endale ja ma võin samahästi kui välja kolida. Olen hea tütar ? Eks ikka. Hakkasin geod tegema, rahunesin maha ja kõik oli ok. Siis suutis Andri uuesti mu tuju uuesti perse keerata. Aitäh tõesti. Ma suudan ka midagi nüüd perse keerata, palun ! :) Teine kord ei tasu mitme naisega korraga olla, eks :)

Üldiselt, homseks sitax õppida, õpin oma referaadid ja muud asjad ära ja kui aega jääb, siis kirjutan ka nv'st veidi ja üldse, mis vahepeal toimunud, seniks take care. :)