ja kui võrrelda päikest kuuga, on ka kuul päris tore.

Lõpuks on jõudnud minuni ka see aeg, kus ma tahan ning igatsen suve. Mina, kes tegelikult armastab iga aastaaega, sest need kõik on nii ilusad. Nüüd järsku ja kohe tuli igatsus suve, vabaduse ning kõigi lolluste järgi. Selline segaduse tunne, erevus, kõike tahaks kohe teha. Eks kevad on minusse omajagu energiat süstinud ja ma nüüd elan seda kõikide peal väljas, kas siis hästi või halvasti. Seda kõike tänu unenägudele, mis järjest tihedamaks muutuvad päevast päeva, ilmselt suve ligidamale tulekuga ? Need viimase nelja aasta kõige paremad, naljakamad ning armsamad ja tobedamad hetked meenuvad igas öös. Tahaks nii väga ära, tahaks suve, tahaks Hiiumaad, tahaks neid inimesi. 

Masendav, kuidas alles esimene koolinädal on läbi saanud ning minul on tunne, nagu see oleks terve igaviku kestnud. Kõik asjad käivad mulle närvidele, ma ei taha mitte kedagi näha ja ma tahan nii väga olla ainult vaba ja õnnelik. Tahan tagasi seda kevadet, kus ühe blondiiniga, kellega on koos naerdud ja nutetud, tülitsetud ja kõike muud tehtud, ( ja sellegipoolest on ta mu üks kõigeparematest ), sai tehtud nii palju lollusi. Kusjuures, iga aasta aina hullemaid. Ma nii tahan seda kevadist vanalinna, neid soojasid öid vanalinnas, päevitamist Vabakal ning istumisi ja pikki jutte Pirital. See kõik on nii hea olnud ja ma vajan seda so bad. 

And a heart don’t forget something like that
Like an old photograph
Time can make a feeling fade
But the memory of love
Never fades away.