Aeg möödub. Sekundid, minutid, tunnid. See kõik möödub ja saab läbi. Terve selle aja laman maas ning vaatan beežikat lage. Peas korduvad öeldud laused, mõeldud mõtted. Miks nii pidi minema ? Miks alati läheb nii ? Ma tean, ma olen selles kõiges süüdi, ainult mina. Ei keegi muu. Ma vihkan ennast sellepärast, ma fucking vihkan ennast kõige tehtu pärast. Ma ei oska midagi öelda, mõelda, teha. Ma lihtsalt olen siin. Sulgen aeglaselt silmad, korduvad pildid ja mälestused. Teen silmad uuesti lahti, tahtmata näha neid hetki.
Tuletan meelde paari tunni taguseid sündmusi. Ma ei tea, kui Sa oleksid teinud teise otsuse, jätnud mind, ma ei tea, mida ma oleksin teinud. Sa oled liiga hea mulle, Sa vääriksid paremat kui mina, tean seda kuid olen õnnelik, et Sa tegid just nii ning otsustasid minu kasuks. Sulen uuesti silmad..
Uks avaneb, sealt vahelt on näha inimest, kelle tagant paistavad päiksekiired. Tema nägu on varjus, ma ei näe seda. Tunnen kuidas ruumi tekib raske õhk, mul on tunne, nagu ma ei saaks hingata. Ma taipan nägematagi, kes seal seisab. Sa astud sammu tuppa, paljastub Sinu nägu, Su kenad näojooned, Su silmad, millest on näha tohutut pettumust ning valu. Hetkega hakkavad mu silmadest jooksma pisarad, hingamine kiireneb ning tekib õhupuudus. Miks ma nii tegin ? Kõik on järsku selge, ma ei oska seda seletada. Sa vaid vaatad mulle pettunult otsa, saan aru mida sa mõtled. Astud tagasi uksest välja, selg ees. Heidad mulle veel ühe kurva pilgu ning lükkad ukse kinni.. Edasist ma ei mäleta. Mäletan vaid hääli, midagi niisket oma nahal ja vänget lõhna, mille peale sundisin ennast silmi avama. Piiritus. Avan uuesti silmad ning saan aru. Olin kokku kukkunud. Ümberringi on paar inimest, kellest osasid tean vaid nägupidi. Käin pilguga üle kõik inimesed ning mõistan, et Sind pole. Meenub eelnev juhtum, ma ei suuda enam. Ajan ennast üles ning jooksen uksest välja, tähelepanemata hõikeid, mis keelavad mul veel ära minemast. Mind ei huvita see, mind ei huvita nemad. Mõtteis oled vaid Sina. Suure vaevaga panen värisevatse kätega jalga endale kollakad ketsid ning hoolimata külmast tuulest lähen vaid tsärgi väel õue. Väravast välja saades seisatan hetkeks ning mõtlen, mida edasi teha. Sean sammud kohta, kus kohtusime. Kõnnin mööda väikest metsarada kohani, kust avaneb imeilus vaade merele. Imetlen vaadet ning külmale vaatamata seisan seal pikemat aega kuni kuulen enda seljataga oksade praksumist. Võpatan ning pööran oma pilgu kiirelt seljataha, Sina. Sammud minuni, vaatad mind jälle selle pilguga. Pilguga, mis teeb mulle endalegi haiget. See on nii etteheitev ja pettunud, pettunud minus. Hetkeks jään jällegi mõttesse, samalajal vaadates Sinu pruunidesse silmadesse, millesse on võimalik uppuda. Võtad seljast oma pusa, asetad selle mu õlgadele ning jääd mind vaatama pilguga, mis on täis armastust. Pilguga, milles on kaastunne ning samas ka kurbus. Silmitsed mind sekundeid, minuteid. Tundub, nagu
me seisaks seal tunde. Pikki tunde, mis ei taha lõppeda. Need tunnid jäävad meelde, tean seda. Mind äratab mõtteist see, kuidas Sa surud oma pehmed magusad huuled minuomadele. Satun segadusse kuid siiski suudlen Sind vastu. See on valus, ilus, kurb, armas. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, isegi kui ma tahaks. Mul tekivad külmavärinad ning seest muutub kõik soojaks, ma olen õnnelik.
Avan silmad, keeran oma pilgu paremale ja natuke kõrgemale ning jään Sind vaatama. Preagu ja just nii ongi
hea. Kõik on parem, ilusam. Sa ei kujuta ette kui tänulik ma olen Sulle, et Sa andsid andeks. Unustasid selle
ning andsid mulle võimaluse ennast uuesti tõestada.Tean, et ei tee enam nii, tean kuidas see haiget teeb, ma ei peta enam. Naeratan endamisi, vaatan Sulle silma ja surun oma huuled
Sinu omadele. Just nii on hea.
No comments:
Post a Comment