Ära esita küsimust, kui vastusest midagi ei sõltu.

Oh, ma armastan oma elu jah. Kõik on lihtsalt täiuslik. No, ilustatult. Suve hommikud on alati olnud mu lemmikud. Lihtsalt ülikõva on silmad lahti teha ja vaadata, et õues on mega ilm ja päike paistab sulle läbi akna otse peale. Ja siis lebotada elutoa diivanil niim õnigi tund põhimõtteliselt mittemidagi tehes, oodates, kuni keegi pakub välja randa mineku. Ja siis sättida aeglaselt ennast korda, võtta meeletult süüa kaasa ja minna rannas edasi magada. See kõik on nii hea lihtsalt. Ja ega mul ei ole hetkel mittemingisugust tuju midagi tarka kirjutada,aga ma lihtsalt pidin ära mainima, et elu on ilus. Vähemalt minul, võrreldes nii mõnegi teise eluga, vähemalt hetkel.

Üldiselt ma tunnen ennast hetkel väga lollina ja unisena ja imelikuna. Harrastan sama tegevust, mis eespool mainitud on. Aga niii mõnus on. Eriti, kui kuskil keegi räägib sinuga peaaegu, et mitte tähtsatest asjadest ja see tekst ei vii lõpiuks mitte kuhugi välja. Aga lihtsalt arutleda maailmaasjade üle ja siis pärast mõelda, mida geniaalset jälle a välja suutsid mõelda, igati normaalne. Ja ega ma ei oska siia mittemiadgi tarka kirjutada, ootan preagu, et üks inimene msni tuleks jasiis saan randa minna temaga. tsauki xoxo

Elan vaid korra ning otsin elamust.

Ma tulin siia kirjutama, pea mõtteid täis. Pole tegelikult ühtegi tarka mõtet, mida ma siia tahaks kirjutada. Lihtsalt, ma naudin hetkel tohutult suve ja mul polegi aega mitte midagi tarka mõelda ja üles kirjutada. Suvi on lihtsalt üks meeletult hea aeg. Seda igatpidi. Ma lihtsalt armastan sellel hetkel oma elu ja kõik on lihtsalt hea. Suvised ööd, sõbrad, veibike ebakained või lihtsalt geniaalsed seltskonnad ning inimesed, keda sa veel päris hästi ei tunnegi- see kõik moodustab suveööd. Tekivad vestlused, mille käigus suudetakse midagi geniaalset välja mõelda, nii, et päevi hiljemgi võtab see muige näole. Seda muidugi juhul, kui neid vestlusi mäletatakse. Saadakse teada inimeste kohta kõike, räägitakse ära kas või terve elulugu. Selle kõige käigus leitakse alati mõni ühine tuttav ning alatihti tuleb tõdeda, et Eesti on liigagi väike koht ning kõik tunnevad kõiki. Pidevalt võidakse Sulle öelda, et oled kellegiga kuskil joonud või lihtsalt on sinuga räägitud või sind nähtud, ilma, et sa ise seda võib-olla mäletakski. Alati tekivad head mälestused ning uue tuttavad, võib-olla ka midagi enamat. Aga millegi pärast juhtub minu vanustel alati see öösel ning kunagi ei taha vanemad aru saada, miks ma olen vihane nende peale, kui mind sunnitakse vägagi vara koju minema, vahest seda isegi väga idiootsetel põhjustel. Eks tegelikult see võibolla käib lihtsalt asja juurde ja kõik ei saa alati nii olla, nagu mina tahaks. Kuid sellegipoolest võiks vanemad mõista, et suvi on ainuke aeg, kus ma saan ennast tunda vabana ja oma elu vähegi armastada ja elada nii, nagu ma tahan. Ja sellepärast ma tahakski käia seal kus ma tahan ja minna koju siis kui ma tahan. Ja minu arust ei ole see üldsegi palju palutud, sest ma ei tahakski tulla koju ebanormaalsel ajal ( vanemate jaoks ) ehk mingi kella 3 ajal öösel, vaid lihtsalt mingi 12 ajal. Aga ei, vanemad ometigi ei saa aru. See selleks..

Vahepeal on tegevusi palju olnud. Olen näinud inimesi, kes kaugel minevikus on mulle palju tähendanud, ning nüüd on nad ikka veel mulle vägagi kallid. Olen olnud uute inimestega, keda lihtsalt armastada ning leidnud inimesi, kes on alles uued tutvused kuid sellegipoolest tohtutult head tuttavad juba lühikese ajaga.Love. Aga nüüd kõik, arvake mis tahate. Ma lähen naudin suve ja peaks mainima, et kõik on on peaaegu et supääär. Olge tublid jaja xoxo

Ma fuckin' vihkan oma isa, ausalt . ja kõik hea saigi läbi noh.

Rebel girl.

Head uudised. Kui eile õhtul telefoni kõne mendijaoskonnasdt isale tegin, oli ta kurja häälega ja ütles, et ise tean, keerasin perse ja vsjo. Koduarest suvelõpuni. Ja nüüd, kui nad reisile läksid, siis ütles ta, et pole koduaresti, võin sõpru külla tuua aga pean olema kell 10 kodus. Tegelikult üldsegi mitte hull peale kõike seda. Niiet aitäh issi. Ta on üldse viimasel ajal normaalne. Vanasti pani pidevalt näkku või keelas või midagi sellist aga viimseal ajal on koguaeg heas tujus, räägib minuga normaalselt ja annab isegi raha piisavalt. Ma eitea küll, kust selline muutus, aga vähemalt on kõik hästi. Hetkel saatsin vanemad ära ja edasi ei teagi. Arvatavasti magan tänase päeva ja puhan enanst välja. Muud polnudki tegelikult, jaja ,tsauki.

Alustanud sealt kust kõik teised lõpetasid.

Noh, tegelikult polegi palju öelda. Jaanipäev möödus alkoholi ja uute ilusate meessoost sõpradega ja lõppes kenasti mendijaoskonnas, menetlusega. Kas pole mitte armas eksole ? Mulle igati meeldib.
Noh ja peaks mainima, et muukisime veel suvliasse sisse sest uks oli lukus, ja uputasime mendijaoskonna üle veits. Positiivne. Ja veel et mu vanemad lähevad täna õhtul 4ks päevaks soome, oujea.

Tegelikult, kõik algas vägagi ilusti. Oli olemas raha, piletid, alokhol, söök ja suvila võtmed. Oli olemas buss, megalt ilus ilm ja inimesed. Bussis oli megalt palju rääkida ja kõike muudki teha. Laevas leidsime uusi tuttavaid, kelelga koos Hellamaale jooma minna. Ilmselgelt kõik oli hästi ja paremgi. Jagasime numbrid ja meile lubati hiljem helistada. Suvilaase jõudes oli kõik ilus ja ukse saime lukust lahti ning siis selgus tõsiasi, et uks on seest poolt haagis ja seda ei ole võimalik kuidagi lahti saada. Käisime ümber maja ja olukord oli pmst lootusetu, aga kuna vanad puuaknad on jaotatud kaheks, siis märkasin, et ük ülemine osa on vist lahti. Otsisime laudast suure redeli ja ma ronisin akna juurde. Saingi selle lahti, läbi sääsevõrgu sain ülemise akna haagi lahti ja siis loksutasin teist akent ja alumine haak tuli ka lahti. Lõppudelõpks saime aknast sisse. Haha, suhteliselt haige. Ja elu tunduski ilus olevat. Panime raadio põhja ja tõmblesime mööda maja ringi ja tegime ennast korda ning siis tulid sõbrad autoga majaette. Tegime soendust jne ja siis suundusime jaanitule poole. Aga noh, enne seda suutis üks ilus sinisevalge auto meid kinni pidada ja puhuma panna. Praktiliselt ma polnud ki veel ülds ejoonud, nii et jah. Sain menetluse, hästi armas. Kuu ajapärast peaksin teada saama, mis otsus tehakse. Üldiselt oli hea jaanipäev ja uued tuttavad. Ei kahete midagi. Mendijaoskonnas ujutaime veits koridori üle ja kainenesime veits seal, saime tagasi suvilasse. Üks politseinikutest hakkas meid Tupsudeks kutsuma, vägagi sõbralikud ju ? :D Mainis, et kui tänaval peaks nägema, öelge ikka tsau ka. Ja peaks ka ära mainima, et ta luges mulle pika teksti ette, mida seletuskirja kirjutada, et trahvi jne vähemaks saada. Mis ajast nad normaalsed on ? Hommikul oli kiirkoristus majas, nägi välja umbes selline, et kõik praht, mis oli, lendas üle tee kraavi ja kõik olid õnnelikud edasi. Peaks mainima, et öösel pmst ei maganud ja tulin 7.52 bussiga tagasi.

Üldiselt on kõik hästi tore, vanemad suhtusid väga mõistlikult sellesse, pole isegi kurjad Ma olen megatänulik muidugi. aga vb nad on ära hajurnud juba, sest eelmine aasta jäime ju ka menti. Aastas kaks korda sinna sattuda on ka iseenesest tore. Ja mainin veel, et oli mu ema sünnipäev, niiet paljuõnne emmeeee !! (:
Hea sünnipäeva kignitus sulle, eksole ? Nüüd lähen koristan oma asjad ära ja siis saadan vanemad 4ks päevaks reisile, nanana. Olge tublid jaja ! (:

Ära kahetse kunagi seda, mis Sind naeratama pani.

Terekest jah. Põhjus, miks ma hetkel kirjutan, on see, et eile õhtul jõudsid kaks kaebust minuni. Nimelt ei pidavat ma kirjutama siia enam üldse. Kui nüüd täeisti aus olla, siis ega ei kirjuta jah. Ja põhjus on ilmselgelt. Aega pole. Pidevalt käivad mõtted peast läbi, et ma lähen ja kirjutan, kuid alati tuleb lihtsalt midagi vahele. Eile küsiti, et millal ma siis kirjutan. No ma üritan hetkel, keset pakkimist ja pea kuivatamist ja kodus ära minemist kiiruga kirjutada siis midagi. Ilmselt, vähemalt nii arvan mina, siit mitte midagi põnevat ei tule. Aga üldiselt siis..

Täna on võidupüha. Või siis mu ema sünnipäev. Võtke kuidas tahate. Eile läksid vanemad Kiili jaanitulele, ja kui ma helistasin neile öösel 2 ajal, võttis sünnipäevalaps ( mu ema ) oma telefoni väga lõbusa häälega vastu ning ütles, et täna nad koju ei jõua, isa on joonud liiga palju ja tema ei sõida, sest tal pole dokumente. Igati rõõmustav uudis, terve öö ja pool peäva vaba aega, pakkimiseks ja kõigeks muuks. Eks võtsingi kätte ja ahistasin oma naaberid pool 3 öösel muusika ja basskõlaritega, mis olid põhakeeratud. Ja nüüd on hetk, kus ma peaks vabandama, et ma neid öösel segasin.. A hui. Kui ma kunagi lõpuks magama sain, saadeti mulle sõnum, mille peale ma jällegi üles ärkasin. 

Hommikul täna ärgates, meenus mulle tõsiasi, et täna saab ära. Te mõtlete kust ? Tallinnast. Enamus teist vist ei kujuta ettegi, kuidas ma tegelkikult seda kohta vihkan. Vähemalt suvel. Ma olen ilmselt siin liiga palju viibinud, kuid mulle ei meeldi see koht. Ning kui ma saan siit ära, valdab tõesti mind hea tunne. Pean tunnistama, et siin viibivad sõbrad ja tuttavad on mulle kallid, kuid see koht ei ole minu jaoks. Eks tänu sellele ma vist järgmine aasta Tartusse lähengi. Mõnele tuli see ka vist üllatusena ? Üldiselt, hetkel ma peaksin tegema kõike, peale selle, et siia kirjutama. Õues on igatahes mega ilm, mu tuju on liigagi hea ja kõik on supääär. Ja ma näen täna ühte väga head sõpra kui ma ära sõidan, nii et elu on lill lihtsalt. Ja nii ongi. 

Üldiselt, paar päeva ma ei kirjutan, sõidan tagasi Tlna vist 26, nii et siis võib-olla ilmuvad siia pildid ja paar üleskirjutust, mis ma tegin. Aga võibolla ma väldin asitõendeid, nii et te ei saa midagi teada. Loodan, et ma oma head tuttavat Menajevat täna õhtul ei kohta, sest vastasel juhul ma pean jooksma, mida ma hetke tujuga kohe üldse ei viitsi. Ja ta rikuks mu jaanipäeva, succer. Ja jälle ma jäin kirjutama. Ma nüüd pakin ja lähen siis linna ja edasi bussijaama, TSAUUUU ja head jaanipäeva teile. lovelove

Enesesüüdistusi usutakse alati, enesekiitmisi mitte kunagi.

Mingi imelik tuju. Ei tea, mis, kes või miks selle põhjustas isegi, aga tuju on kuidagi kahtlane ja mitte üldse rõõmus ja energiline, nagu tavaliselt. Selline mitte-millegi-tegemise jaoks paras. Võib olla on tingitud liigsest väsimusest, magamatusest. Hommikul oli kõik hästi, tegelikult on siiani. Kahtlaselt kombel peale seda,kui vanalinnas must kass üle tee jooksis, langes mu tuju täiega. Ma ei tea, aga peale seda koguaeg juhtus midagi, lihtsalt väga haige. Ma üldiselt ei usu sellist asja,aga siiski. Ma ei tahtnud üldse sellest tegelikult rääkida. Ma hakkasin täna mõtlema ( üle pika aja vist ), et ma olen tohutult muutunud. No vaadates tagasi aasta aega. Välimust on tohutult muutunud aga mõtlen pigem iseloomu. Mu ellusuhtumine on nii palju muutunud ja ma olen enda jaoks muutunud igavaks.Ma saan aru, et ma muutun vanemaks jne, ja kõik muutubki, aga need muutused ei meeldi ja ei trahuldam ind piisavalt. Ma ei taha olla nagu kõik need, ma tahan lihtsalt olla mina. Ma ei tea, need kellele ma rääkinud olen osasid asju, teavad, mida ma mõtlen, teised peavad lihtsalt kannatama teadmatuse käes.  Varem ma ei mõelnud pooli asju teistega samamoodi jne aga nüüd ma olen muutunud mingiks ma-ei-tea-milleks. Otseselt, ma lihtsalt mõtlen samamoodi ja käitun samamoodi nagu enamus minu vanuseid ja mulle absoluutselt ei meeldi see. Varem ma olin nagu suhteliselt vastu kõigele sellele,millegama hetkel tegelen ja nüüd on see muutunud regulaarseks juba.Vähesed saavad hetkel aru, millest ma räägin, teistele võib see teema tunduda lihtsalt imelik või ego, kuna ma arvan endast vahepeal hästi ja tunnen ennast teistmoodi, kuid kõik ongi erilised. Aga ma ei ole ego, mul ei ole lihtsalt enam madal enesehinnang ja ma suudan kõiges head näha. Ega see, et mulle mõni asi endas meeldib, ei tähenda, et ma oleksin ego. No tõesti. Ja ma tõesti ei tea, mida ma hetkel selle kõigega öelda tahan, lihtsalt meeletult palju aega on täna õhtul ja ma ei osanud seda ära kasutada kuidagi, nii et ma otsustasin natukene siia miadgi juurde lisada.See tekst oli suhteliselt mõttetu ja mittemidagi ütlev enamusele, aga ma sain vähemalt natukene kirjutada midagi.  Aga tõesti, kell on pool 12 ja ma lähen nüüd ülepika aja õigel ajal magama ja magan ennast hommikuni välja ning siis vaaab, mis edasi. Head ööd .

Olla midagi väärt ja teada, kuidas seda välja näidata, on olla kahekordselt midagi väärt.

Viimased nädal aega olid lihtsalt super. Ma tõesti ei viitsi ja ei suuda preagu kirjutama hakata, mida kõike tarka ja geniaalset me teha suutsime, aga peaks ära mainima, et me koristaisime kell pool 4 öösel, murdsime pmst oma sõrmed mõlemad ära ja siis nsm kiusasim Annu pisikest venda, kes on küll tegelikult 16. Igatahes, kuradi hea oli, pole ammu nii palju naerda saanud ja kõike muud hullu. Mu tibuke lihtsaltmuutis selle toredaks ja kõik teised head inimesed ka. Ja täna on meeletule hea tuju mul, ilma on ka super ja kõik on lihtsalt niiniiinii hea. Ma ei oskagi midagi tegelikult muud tarka öelda. Elu on ilus ja nii lihtsalt ongi. Need päevad ja ööd, kõik, terve suvi, lihtsalt muudab tuju heaks ja seda ei saa mitte nautida, elu on super. Ilmselgelt, ma olen liigagi heas tujus preagu, et kirjutada midagi väga normaalset. Nii hea on.

Teoreem : petra on (alaealine) alkohoolik

eeldus : alkohol on alla 18 aastastele keelatud, petra on 15 ja petra joob palju

väide : petra on alkohoolik

tõestus : petra tarbib ülemäärastes kogustest alkoholi, jääb raskelt täis, millest omakorda järeldub, et joodikustaaž on pikk, petral on palju 18+ sõpru, kellelt saab alati alkoholi, petra lemmikjook on tasuta alkohol, petra on menti jäänud...

 ... kõik petra sõbrad on alkohoolikud, petra muutub kokkupuutel alkoholiga geniaalseks, siit järeldub, et petra on alkohoolik, mida oligi tarvis tõestada.

Mu söberi Liisa on geniaalne ju :D

It’s wrong, but it’s the way it goes.

Heihei, üle pika aja. Olen mingi 4ndat peva Annekeni juures ja kell on juba 3.20 aga kõik on tore. Teeme igatimõistlikke asju hetkel, vaatasime mingit pornofilmi kanal2st, nüüd koristab Anneken pooleldi haige käega oma tubaja mina ahistan mehi ja koera. Me oleme normaalsed, eksole. Tegelikult ei tulnud ma slelest rääkima vaid sellest, kui meeletult ma oma elu armastan, Annekeni ja seda nv'd ja suve ja kõike oma ümber. Ma lihtsalt pidin ära mainima. Nv oli meeletult tore olnud. Alates kolmapäevaston kõik nii hea. Kolmap olin enamuse päevast Keviniga, sain niiiiniiiniii palju naerda-kiusata. Siis kui ta koju läks, helistasin Annekenile, kes juba koju sõitis. Siis ta tuli kiili bussilt maha, saime linnas kokku. Siis saime E.M.A poistega kokku ( Gennu, Auka, Tauri ), kes tulid kasti õluga Poska peatusesse. Läksime randa, jõime, mängisime võrku, tegime vessut as usual. Mitte midagi uut aga see on lihtsalt hea. Mingi aeg läksime kõik koju, ei tea. Neljapäeval käisime Annekeniga linnas, siis rannas ja lõpuks läksime Viimsi SPA'sse, kuradi hea oli ujuda. Peale seda tulime Annekeni juurde. Ja peale seda olen Kiilis olnud. Ja enne teisipäeva ma arvatavasti siit koju ei lähe ka. Me oleme siin kõike teinud, alustades söögi tegemise ja nõudepesuga lõpetades joomise ja vessuga. Käsisime Šaša juures, tegime vessut saunas ja jõime veits.Toomas käskis ennast ära mainida, ta oli ka seal. :D Tagasi sõitsime 7kesi autos,mis oli suht väike, mina istusin Silver süles, Anneken miingi naise, ei tea. Kohutavalt mugav, kas pole ? Täna tegime megahead paneeritud kanafileed, juustuga ja riisi, mõnus. Siis mingi päev käisime Annekeniga Maximast alkot ostamas, täna ka. Ma üldiselt ie joo palju, ainult 14 päeva vahest. Annekeni ema läheb homme rootsi, hea. Polegi midagi tarka tegelt rääkida, ma lähen ahistan jossut edasi ja olge te tublid ja kõike muud, hoidke kõva ja nautige suve, tsaumiau

ahja, pilte lisan orxi ja siia mõned varsti, ,kui koju jõuan jesjou

 
ma igatsen Su kallistusi, ma igatsen Su puudutusi, ma igatsen Su lõhna, ma igatsen Su naeratust, ma igatsen Sind. jupjup, niiongi

Maailmas on kolme liiki sõpru: sõbrad, kes teid armastavad, sõbrad, kes teist sugugi ei hooli, ning sõbrad, kes teid vihkavad.

Nonii, mul pole aega. Nagu tõsiselt. Ma olen nii palju kordi mõelnud, et ma kirjutan aga tegevust on koguaeg. Ja kui ma õhtul koju saabun, mõttega, et ma raudselt lähen ja kirjutan, siis see mõte kaob üsna pea. Ja teatud mõttes on kurb, sest ma tahan siia kirjutada. Igatahes, preagu ärkasin varem kui tavaliselt ja üsnagi hea on olla nii vara üleval. Saatsin õe maale ja vanemad läksid ära, niiet vabadus. Kevin tuleb varsti siia, hakkame maasikaid sööma (!) :D. Hiljem ma ei teagi, mida ma tegema hakkan. Eile lepiti kokku, et lähme randa. Aga täna pole absoluutselt rannailm, õh. Anneken tuleb ka ilmselt linna kunagi, kui ta oma muru on ära niitnud. Ega pole vist väga mõtet isegi rääkida, mida ma teen. Eks enamusel on see sama moodi, tuttavatega väljas ja tehakse kõike muud ägedat. Ühesõnaga, naudime suve ja ma tõesti üritan varsti kirjutada, natuke pikemalt siis.  Bb.

No more mistakes.

Aeg möödub. Sekundid, minutid, tunnid. See kõik möödub ja saab läbi. Terve selle aja laman maas ning vaatan beežikat lage. Peas korduvad öeldud laused, mõeldud mõtted. Miks nii pidi minema ? Miks alati läheb nii ? Ma tean, ma olen selles kõiges süüdi, ainult mina. Ei keegi muu. Ma vihkan ennast sellepärast, ma fucking vihkan ennast kõige tehtu pärast. Ma ei oska midagi öelda, mõelda, teha. Ma lihtsalt olen siin. Sulgen aeglaselt silmad, korduvad pildid ja mälestused. Teen silmad uuesti lahti, tahtmata näha neid hetki.

Tuletan meelde paari tunni taguseid sündmusi. Ma ei tea, kui Sa oleksid teinud teise otsuse, jätnud mind, ma ei tea, mida ma oleksin teinud. Sa oled liiga hea mulle, Sa vääriksid paremat kui mina, tean seda kuid olen õnnelik, et Sa tegid just nii ning otsustasid minu kasuks. Sulen uuesti silmad..

Uks avaneb, sealt vahelt on näha inimest, kelle tagant paistavad päiksekiired. Tema nägu on varjus, ma ei näe seda. Tunnen kuidas ruumi tekib raske õhk, mul on tunne, nagu ma ei saaks hingata. Ma taipan nägematagi, kes seal seisab. Sa astud sammu tuppa, paljastub Sinu nägu, Su kenad näojooned, Su silmad, millest on näha tohutut pettumust ning valu. Hetkega hakkavad mu silmadest jooksma pisarad, hingamine kiireneb ning tekib õhupuudus. Miks ma nii tegin ? Kõik on järsku selge, ma ei oska seda seletada. Sa vaid vaatad mulle pettunult otsa, saan aru mida sa mõtled. Astud tagasi uksest välja, selg ees. Heidad mulle veel ühe kurva pilgu ning lükkad ukse kinni.. Edasist ma ei mäleta. Mäletan vaid hääli, midagi niisket oma nahal ja vänget lõhna, mille peale sundisin ennast silmi avama. Piiritus. Avan uuesti silmad ning saan aru. Olin kokku kukkunud. Ümberringi on paar inimest, kellest osasid tean vaid nägupidi. Käin pilguga üle kõik inimesed ning mõistan, et Sind pole. Meenub eelnev juhtum, ma ei suuda enam. Ajan ennast üles ning jooksen uksest välja, tähelepanemata hõikeid, mis keelavad mul veel ära minemast. Mind ei huvita see, mind ei huvita nemad. Mõtteis oled vaid Sina. Suure vaevaga panen värisevatse kätega jalga endale kollakad ketsid ning hoolimata külmast tuulest lähen vaid tsärgi väel õue. Väravast välja saades seisatan  hetkeks ning mõtlen, mida edasi teha. Sean sammud kohta, kus kohtusime. Kõnnin mööda väikest metsarada kohani, kust avaneb imeilus vaade merele. Imetlen vaadet ning külmale vaatamata seisan seal pikemat aega kuni kuulen enda seljataga oksade praksumist. Võpatan ning pööran oma pilgu kiirelt seljataha, Sina. Sammud minuni, vaatad mind jälle selle pilguga. Pilguga, mis teeb mulle endalegi haiget. See on nii etteheitev ja pettunud, pettunud minus. Hetkeks jään jällegi mõttesse, samalajal vaadates Sinu pruunidesse silmadesse, millesse on võimalik uppuda. Võtad seljast oma pusa, asetad selle mu õlgadele ning jääd mind vaatama pilguga, mis on täis armastust. Pilguga, milles on kaastunne ning samas ka kurbus. Silmitsed mind sekundeid, minuteid. Tundub, nagu
me seisaks seal tunde. Pikki tunde, mis ei taha lõppeda. Need tunnid jäävad meelde, tean seda. Mind äratab mõtteist see, kuidas Sa surud oma pehmed magusad huuled minuomadele. Satun segadusse kuid siiski suudlen Sind vastu. See on valus, ilus, kurb, armas. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, isegi kui ma tahaks. Mul tekivad külmavärinad ning seest muutub kõik soojaks, ma olen õnnelik. 

Avan silmad, keeran oma pilgu paremale ja natuke kõrgemale ning jään Sind vaatama. Preagu ja just nii ongi
hea. Kõik on parem, ilusam. Sa ei kujuta ette kui tänulik ma olen Sulle, et Sa andsid andeks. Unustasid selle
ning andsid mulle võimaluse ennast uuesti tõestada.Tean, et ei tee enam nii, tean kuidas see haiget teeb, ma ei peta enam. Naeratan endamisi, vaatan Sulle silma ja surun oma huuled
Sinu omadele. Just nii on hea.

musiiiiiii

Mida tarka polegi rääkida. Lihtsalt, Ütleme nii, et väga tsill päev. Õhtu, mis iganes. Palju päikest, ilusaid mehi ja võrkpalli. Mida veel tahta ? Algul polnud plaanis midagi tarka teha aga siis tuli mõte vessi teha ja helistasin, enamus ei saanud tulla. Siis Kim oli pirital, läksime kiisumiiisuga sinna. Saime mingi 3 m rannas olla, kui karjuti, et ou pifid, tulge siia. Siis mingi vend jooksis järgi, klassiõe eks. Küsis nr, päris hea. Sain Kimi ja mingite inimestega veel kokku, tegime vessi mängisime võrku, mõnus. Õhtu oli sitaks soe, vesi oli ka soe. Homme tahaks ka randa, õnneks lubab head ilma. Arvatavasti mingi aktus lõppeb 12 hiljemalt, siis saab tunnistuse ja siis koju, vahetan riided, vessu ja pall kotti ja randa minek. Vb ka mõni üksik jook kaasa. Saab jälle päikest, lihtslat nii hea. Naudime suve mõnuga.

Destiny is for losers, its just a lame excuse for letting things happen to you instead of making them happen.

KOOL ON LÄBI !!! Okei, tuleks rahuneda. Igatahes, kõik on lõpuks läbi, kauakardetud mataeksam oli ära, sain 4++. Siiani ei saa aru, miks mitte 5-- vms. Aga okei, olen rahul. Tõestama pidin teoreemi,mida ma ei osanud pmst, aga tegin seal kõik ära ilusti. Super. Mata aasta tuli ka kokku 4, hästi tore. Peale eksamit läksin koju, pakkisin kiirelt asjad ja siis läksime klassiga Pranglile. Magasin öösel vist 10 min. 7mes öö magamata. Prangli. Mõttetu koht, ütleks nii. Ma ei tea, seal pole võimalik elada.Pluss, mu jalad on altpoolt paistes sääse hammustustest ja mu jalg on sinine, sest ma jooksin vastu palkpingi äärt Pranglil. Eile käisin Annekeniga rannas, päevitasime 4,5 tundi, käisime ujumas, vesi oli 11 kraadi. Mängisime võrku ka. Preagu peaksin olema vaatamas GAG'i ja Reaali vahelist korvpalli. Lubasin endale, et ma suudan ennast välja vedada aga no ei. Ärkasin just natuke aega tagasi Annekeni kõnepeale, et ta liigub minu juurde nüüd. Niiet sorry, aga korvpallini täna ei jõua. Lähme täna ka randa, võrku mängime mby. Vb lähme poodidesse, otsime mulle teisi ujukaid. Vaatab. Preagu lähen pesema ja sättima, laseme suvel alata, love every second of it. tsautsautsau