üksi. sa oled üksi. väljundita. vastuseta. ma armastanvihkan sind. ainult sind. kogu aeg. ainult sinust. ma ei tea mitte midagi. you do not exist for me any more. nothing exists but you. ma vihkan. vihkan. armastan. vihkan. armastan. armastan. võta kõik. anna kõik tagasi. löö mind. mina löön. let’s go, raisk. all you want to do is kill. kus on piirid. kui halvad me oleme sügaval sisimas, ah. ah? sama halvad. hävita, et ma hävitaksin sind.

my smirking revenge.

Tuhat sädet on mu sees ja kui ühest neist saab leek, unustades valu, ma hoian sind ja palun

Lugesin just viimast postitust suve algusest, mis on siiani avaldamata. Ma pole täiesti kindel, miks ma seda ei avaldanud kuid samas.. Mis seal ikka. Ometigi on see postitus mul salvestatud ja alles. Olgu kuidas on kõige muuga, kuid mulle meeldib selle lõpp, mis kõlas enamvähem nii: "Elu muutub paremaks ajaga ja mu klass on liiga hea, love you guys ja ma hakkan nii rängalt seda kõike igatsema. Poleks uskunud, et kunagi seda ütlen, aga ma ei taha esimest korda elus, et kool läbi oleks, sest see seltskond on nagu pisikeseks pereks saanud nende kolme aasta jooksul. Aga samas.. ma olen õnnelik, et see on läbi, kutid, we did it!!!!! Loodan, et sellest tuleb elu parim suvi ja ootan tulevikku, sest see on isegi minu jaoks suur müsteerium."

Ja just nagu kirjutatud, mu tulevik oligi suur müsteerium ning ma ei teadnud terve suve, mida ma edasi teen. Peas käisid kõiksugu mõtted - töö, kool, puhkus - ning seda kõike kuni augusti viimase nädalani.

Siin ma nüüd siis olen - fotograafiakursuse õpilane. Ütleme nii, et vastuvõtu päeval olin nii kindel, et ma ei saa sisse ja põdesin kohapeal päris palju. Kui mu nimi nimekirjast ette loeti, tundsin küll kergendust - tulevik on veidikenegi kindlam. Peale kolme nädalat kooliskäimist olen 101% kindel, et tegin õige valiku. Kaamerad, pildistamine, filmimine - see kõik on ammuammu südamelähedane ning nüüd igapäevaselt seda õppides ja sellega tegeledes tunnen aina paremini ja kindlamini ennast. Hetkeseisuga ei oska muud öelda, kui seda, et tõesti siiralt loodan tulevikus sellega läbi lüüa ja ennast sellele alale 200% pühendada, kuid eks näis mis elu toob. Mul jääb üle vaid pingutada ja loota, et kõik, mida soovin, saab ühel päeval teoks! 😊

Www.petrapoola.tumblr.com

"I've seen so many women thrown their ambition away because their afraid losing their man."

Üks neiu küsis minult nädalapäevad tagasi, miks naised kiinduvad ja pühenduvad suhtesse rohkem kui mehed. Tol hetkel piirdusime mõne lause ja väikese aruteluga aga see mõte jäi mind pikemaks ajaks kummitama. Meievaheline küsimus oli just see, miks naised on mehe pärast võimelised jätma oma töökoha, kooli ja ülejäänud elu aga enamus mehi naisega teise riiki kaasa elama ei tuleks? Vaatasin hiljuti alles ühte sarja, kus naine oli nõus oma elu suurima unistuse nõus minema viskama ainult selle pärast, et minna mehega teise riiki elama. Sama lause, mis on ka postituse pealkiri, ütles naise ema sellele poisile. Naljakas ongi see, et mehed oma plaane enamasti ei riku ning kui, siis ülejäänud elu hõõrutakse seda naistele nina alla, kuid naised jooksevad meestele järgi ja ohverdavad oma terve elu. Ainus küsimus mis pähe tuleb, on see, et kas asi on geneetiline ja kunagisest ammusest ajast jäänud nii, et naised tunnevad ennast vastutavana ja teevad kõik mis nende võimuses? Ilmselt on ka see üks küsimustest, millele ei oska keegi vastata.

When you try your best, but you don't succeed

When you get what you want, but not what you need

When you feel so tired, but you can't sleep

Stuck in reverse

And the tears come streaming down your face

When you lose something you can't replace

When you love someone, but it goes to waste

Could it be worse?

Lights will guide you home

And ignite your bones

And I will try to fix you

And high up above or down below

When you're too in love to let it go

But if you never try you'll never know

Just what you're worth

You do not know how much I think about you

You got me floating and I'm flying baby what should I do ?

I've been searching all my life for a love that's true

You may be the one but it takes two

I don't wanna admit that we're not gonna fit

Järjekordsed nädalad ja päevad on mööda läinud ja ma olen ikka siin samas, kus ma olin eelnevad mitu kuud. Lootusetu olukord. Ma ütlen ausalt, mul on sellest kõigest tegelikult niivõrd kopp ees ja mul on selles pohui, ma ei hooli enam tegelikult sellest, sest ma tean, seda midagi ei saa ja see kõik jääbki sinnapaika. Kuid kusagil sügaval on mingi osa minust, mida ma ei saa kontrollida ja mis aeg-ajalt seda kõike meelde tuletab. Ausalt, võimatu on elada, kui sa oled iseendaga pahuksis ja mittemiski ei tundu sobivat.
Naljakas on see, et mul on tegelikult nii korras, mul on nii hea elu, et ma ei oskaks väga parematki tahta. Kuid siiski on midagi puudu ja see tunne jälitab mind päevast päeva ning ajab hulluks. Ma niivõrd nõutu, ma tõesti ei oska midagi teha. Isegi kui ma võtaks kokku ennast ja teeks selle sammu, tean, kuidas see kõik jällegi lõppeb, niiet milleks ? Jätkan seda iseendale valetamist, kuni ma ennast uskuma jään ja kõik ära unustan.

Sleeping alone I cried out, for you in my dream

No matter how hard I try to change you

You won't change with me

Because everything you didn't want

Became a part of me

All the things you asked for

I just could not see

Everything you are, left a broken heartbeat

Keep telling myself that it's not worth it

I already know I don't deserve it

But if it's from you I don't mind hurting

This is my perfect nightmare, perfect

Sometimes we fight, sometimes I cry

Why don't I just tell him goodbye

Sometimes I should, but sometimes I don't

Build up the strength to say that it's wrong
Sometimes I hate, sometimes I love

Sometimes I hurt, sometimes I don't

Sometimes I wait for him to change

But it's okay, I've disguised the pain

And I don't ever wanna leave him alone

They say I'm brainwashed but I'm in love with this man

thanks for the memories, even though they weren't so great

Viimased ma ei tea mitu postitust on selle kohta, kuidas mul on halb ja paha ja ühesõnaga palju vingumist. Enamuse neist postitustest olen ma ka peale kirjutamist koheselt ära kustutanud, sest on parem, kui keegi neid ei näe. Kahjus või õnneks see siin pole mittemidag selle sarnast. Ja mul pole ausaltöeldes ka väga palju öelda. Aga ma avastasin tänu mõnigatele inimestele mu elus, kes ei ole selles esimest korda, et lõpuks tuleb lasta inimestest lahti. Paari viimase päevaga sai selgeks, et ma pean lõppudelõpuks ära õppima selle, kuidas inimesest üleöö üle saada ja enam mitte tegeleda selle teemaga. Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes nii teevad, kuni tänaseni.. Nüüd mõistan, kuidas see võimalik on. Ja tänu neile kõigile inimestele viimase 2 nädala jooksul mu elus jõudis mulle kohale, et ma saadan nad kõik otse vittu. Tõesti, kole öelda nii aga ma arvan, et ma ei vaja enam oma ellu neid inimesi, eriti veel neid kes üldse siin olla ei taha. Seega tere, olen õel, vastik, pohuistlik bitch. Ja ausalt, esimene päev feels fucking great. Mul on reaalselt hetkel tunne, et ma lükkasin lihtsalt endas mingit switchi, mis mu tunded kõik off'i  režiimile lükkas. Ma ei tea, kuidas teiega, aga mina tõesti tunnen, et nii on kergem. Ja ma siiralt soovitan teil kõigil seda teha, pohuistina on nii kerge inimestega suhelda. Ma ausalt ei pane üldse pahaks enam seda, mida keegi arvab või räägib. Rääkige oma jutud ära ja mina räägin vastu ja elu kerge. Võin kergendunult hingata, et täna oli lõpuks see päev, kus mu süda jõudis sinna punkti, kus mu mõistus ammu juba oli. Arvasin juba mitu kuud tagasi, et see ühel toredal päeval juhtus, aga nüüd võin kindlalt öelda, et täna on see päev. Eks igaüks näeb ise neid tagajärgi, mida see kõik nüüd kaasa toob ja ma olen veendunud, et need inimesed teavad ka, et just nende pärast on olukord edaspidi nii. Loodan, et olete rahul :) Ja god, see tunne oli vabastav, kui ma kõik need pildid ükshaaval tükkidest rebisin ja selle kaelakee lõpuks puruks tegin. Tundub väheke hull, aga tänu kõigele sellele oskan lõpuks edasi liikuda. Edaspidi ei kahetse midagi, mida teen või ütlen ja minu senine otsekohesus on väga leebe olnud selle kõrval, mis edaspidi tuleb. Enjoy bitches & you can all go fuck yourselves

He's out your system, yeah it took you a while, you promised that you'd never go back again, but friends keep telling you what he did last night and you try to remember that there's no way you could ever be friends

"He kissed you on the lips and opened your eyes

You had to catch your breath, got such a surprise

And you almost forgot how it feels to live in his lie.

He pulled you closer, said he'll never let go

You couldn't trust him, but you never said no

In that moment we may just forget how it feels when he's gone."

Järjekordne blogipostitus, mida alustan sõnadega, et ma pole kaua kirjutanud ja nii palju on muutunud. Millegi pärast on see kujunenud nii, et ma kuu või kaks ei kirjuta ja kogun seda kõike enda sise ja siis üks hetk avastan, et ops võiks ju kirjutada, aga enam ei leia sõnu selle kõige kirjeldamiseks. Ma isegi ei mäleta, kas ma kirjutasin veel millalgi peale oma sünnipäeva või üldse mitte. Ühesõnaga..
Paar päeva enne sünnipäeva sain ikka korraliku sünnipäevakingi ühe inimese näol, keda enda arvates ma enam kunagi nägema ei pidanudki. Aeg oli nii kiirelt möödunud ja mu elus oli paari aastaga niivõrd palju muutunud, et, piinlik tunnistada küll, aga olin ta peaaegu, et ära unustanud. Ta oli kusagil alateadvuses mul ja aegajalt ma sukeldusin sinna kõigesse, et seda head meelde tuletada ning iga kord peale seda järgmine hetk tabas mind karm reaalsus ja teadmine, et ma ei saa seda tagasi. Niisiis, kui ma nädalake enne oma sünnipäeva ühel õhtupoolikul kell 5 sain kõne, milles keegi sõnagi ei öelnud, ei osanud ma asjade jägnevat käiku ette nähagi. Aga mida minutid edasi, seda selgemaks tänu internetile sai asjaolu, kes see inimene on. Ja seda kinnitas ka kõnele järgnev sms, sõnadega "Oligi su number meeles. Ma mõtlen su peale." Tol hetkel ei osanud ma targemat teha, kui jõllitasin seda smsi, nagu debiilik, mõned korralikud minutid. Minus oli miljon erinevat emotsiooni, mis oleksid üheti ta tahtnud putsi saata ning teisalt tema juurde joosta. Naljakas, kuidas peale 800t päeva inimene ikka mõjub sulle nii. Kõik emotsioonid ja tunded olid just kui sekundiga tagasi. Ma teadsin tol hetkel sisimas, et see kõik pole ilmselt nii hea kui tundub, aga just tol hetkel oli see tunne, mida ma tundisin, see millest ma ülimalt kaua olin puudust tundnud. Ma olin niivõrd nõutu ja samas õnnelik, seest võttis õõnsaks see kõik. Imelik, peale kuud aega nüüdseks, on see asi jõudnud täiesti sellisse punkti, mida ma poleks ealeski arvanud, ma ei oleks kunagi tõesti selle peale isegi mõelnud. Ma tean, et enamus mõtlevad, et see on lihtsalt creepy või kahtlane, kui mõni inimene peale selliseid asju lõpuks mingil põhjusel tagasi tuleb. Ega ma ise pole ka veel 100% kindel selles kõiges, kahtlused on alati ja mitteusaldavale inimesele, nagu ma olen, ei mõju selline asi üldse hästi. Viimased nädalad olen ma ilmselt mõelnud iga päev poole päevast sellest, miks või kuidas asjad nii läksid, miks ta tagasi tuli või miks nüüd. Ja ma ei saa neid vastuseid ilmselt kunagi täiesti kindlalt teada, aga imelikul kombel see ei häirigi mind niivõrd. Ja praegu on see hetk, kui ma tahaks öelda, et kõik on hästi, et kõik on super ja läks nii nagu ma lootsin. Ei, ausalt, kõik on totaalselt perses. Ma ei tea ausalt, mis juhtus või miks juhtus, aga niivõrd palju on inimesi sealtpoolt, kes mulle imelikke mõtteid pähe panevad ja olenemata sellest, et ma neid uskuda ei taha, jäävad need sõnad kummitama ja nendest on tõesti raske lahti saada. Ausalt ei tea enam, mida peale hakata selle kõigega, päevas vähemalt 50 korda mõtlen, et god, fuck this ja ma lihtsalt jätan selle sinnapaika, sest ma suutsin selle kõigeta niivõrd kaua, kuid siis hakkan ma kõigele muule mõtlema.. ja oeh. Ühesõnaga, pool minust tahab ja pool ei taha ja ma olen varsti hulluks minemas selle kõige pärast. Ja kaasa ei aita ka asjaolu, et teine pool väidab sõnadega ühte kuid välja ei paista mitte midagi muud, kui hoolimatus ja ükskõiksus, valed. See kõik ajab mind niivõrd närvi, ma isegi ei taha enam sellele pühenduda ja ilmselt ongi kõige kergem jätta kõik oma viimsedki tunded sinnapaika, tänase seisuga, nagu näha, siis it's like you're choosing to ignore me when I'm at my worst. Ja ausalt, sellist inimest ma enda ellu ei vaja, keda mu jaoks olemas pole, kui ma teda vajan. Sõnadest ei piisa kunagi, teod on need, mis loevad, remembet that. Vajan kedagi, kes on olemas siis kui ta seda ütleb, kes suudab pakkuda seda kõike mulle, mitte ei räägi ühele ühte juttu ning mulle teist. Neid põhjuseid on veel nii palju, kuid ma ei arva, et ma need siia peaksin kirja panema, kellel vaja teada, teab ja saab ise aru, millest jutt. Goodbye.

you like fun and games, keep playing em

Ma pole ammu tundnud sellist positiivset energiat enda ümber, kõik asjad tunduvad toredad ja lõbusad. Elaksin nagu suures roosas mullis. Viimased kaks päeva on mu ellu toonud tagasi inimesed, kellest ma seda poleks iialgi uskunud. Kahepäevaga 5 inimest, ise olen rahul muidug. Täpselt selline tunne, nagu aega oleks keeratud 2-3 aastat tagasi ja kõik ongi nii hea nagu see tundub. Ma tahaks meeletult kõik kõigile ausalt välja öelda ja teha kõike, mis pähe tuleb, aga kurat, seda viimast osa ma siiani kardan. Muidu olen nagu pisike rõõmupall päevad läbi, isegi söögiisu on ära kadunud. Nagu mitu sõpra ütlesid, et ma armunud. Ega tunne palju ei erine küll. Võib-olla on tõesti lõpuks mu elus paigas ja kõik liigub paremuse poole. Positiivne mõtlemine viib hea elu poole, ja nii on ! Olge kõik lihtslat õnnelikud ja chill. Musid.

Shuffling the cards of your game & just in time, in the right place, suddenly I will play my ace

Ma ei oska nüüd kusagilt otsast mitte millegagi alustada. Tänane päev on niiiiii üllatusi täis, et lihtsalt.. wow. Ma olen alati teadnud, et mälestused teevad haiged või võtavad naeratama, aga et üks asi nii korda võib minna, ma ei tea. See on lihtsalt naljakas, kuidas aeg inimesi muudab aga alati on kõik võimalik. Olin seda oodanud ja vahel läks mõte sinna, aga kunagi poleks ma osanud oodata sellist asja. Küsimusi on miljon. Ma lihtsalt sain aru, kuidas aeg asju muudab ja kuidas me muutunud üldse oleme. Samas olen tänulik, sest leidsin ennast täna rääkimast neiuga, kes kunagi mulle õe eest oli. Tuletasime temaga kõik mälestused meelde ja tänane õhtu on naeru täis olnud. Sellel suvel teeme seda kõike uuesti, see kord küll aga legaalselt. Ma lihtsalt tahaksin preagu kõiki kallistada, sest see päev on täna olnud imeline ja tore ja ma armastan neid inimesi mu kõrval. Ükskõik mida me üksteisele poleks öelnud selle neiuga, tean, et ta on mulle ikka ja alati olemas ja kurat, see tunne on hea ! Samuti ma olen nii õnnelik, et mu kõrval on veel paar inimest, kelle nime ma otseselt ei maini, kuid ma olen kindel, et need kaks teavad ise, et kõigest hoolimata on nad mu südames ja mul on nii hea tunne omada selliseid sõpru ja sõbrannasid :) musid teile !

leidsin viimase aasta parimad pildid, neil oli tegelt veel miljon, aga enam ei jõua neid lisada. armastan teid ppl sorri et pooltel piltidel keegi mällis. ihihih xo