Tuhat sädet on mu sees ja kui ühest neist saab leek, unustades valu, ma hoian sind ja palun

Lugesin just viimast postitust suve algusest, mis on siiani avaldamata. Ma pole täiesti kindel, miks ma seda ei avaldanud kuid samas.. Mis seal ikka. Ometigi on see postitus mul salvestatud ja alles. Olgu kuidas on kõige muuga, kuid mulle meeldib selle lõpp, mis kõlas enamvähem nii: "Elu muutub paremaks ajaga ja mu klass on liiga hea, love you guys ja ma hakkan nii rängalt seda kõike igatsema. Poleks uskunud, et kunagi seda ütlen, aga ma ei taha esimest korda elus, et kool läbi oleks, sest see seltskond on nagu pisikeseks pereks saanud nende kolme aasta jooksul. Aga samas.. ma olen õnnelik, et see on läbi, kutid, we did it!!!!! Loodan, et sellest tuleb elu parim suvi ja ootan tulevikku, sest see on isegi minu jaoks suur müsteerium."

Ja just nagu kirjutatud, mu tulevik oligi suur müsteerium ning ma ei teadnud terve suve, mida ma edasi teen. Peas käisid kõiksugu mõtted - töö, kool, puhkus - ning seda kõike kuni augusti viimase nädalani.

Siin ma nüüd siis olen - fotograafiakursuse õpilane. Ütleme nii, et vastuvõtu päeval olin nii kindel, et ma ei saa sisse ja põdesin kohapeal päris palju. Kui mu nimi nimekirjast ette loeti, tundsin küll kergendust - tulevik on veidikenegi kindlam. Peale kolme nädalat kooliskäimist olen 101% kindel, et tegin õige valiku. Kaamerad, pildistamine, filmimine - see kõik on ammuammu südamelähedane ning nüüd igapäevaselt seda õppides ja sellega tegeledes tunnen aina paremini ja kindlamini ennast. Hetkeseisuga ei oska muud öelda, kui seda, et tõesti siiralt loodan tulevikus sellega läbi lüüa ja ennast sellele alale 200% pühendada, kuid eks näis mis elu toob. Mul jääb üle vaid pingutada ja loota, et kõik, mida soovin, saab ühel päeval teoks! 😊

Www.petrapoola.tumblr.com