Tuesday, September 21, 2010
Sunday, September 19, 2010
usu mind sa, olid ainuke, keda tahtsin, hoida endale..
..kõigest loobund olen nüüdseks ma, sind ei taha, pole väärt mind sa.
Ja võib-olla nii ongi.
Maniküür - tehtud, pediküür, samuti. Pea pestud, kõik hästi. Tegelikult tahaksin normaalne välja näha homme, sest eelmiste aastate kooli pildistamised on alati olnud väga kohutavad, tahaks kordki normaalne seal piltidel välja näha, kuid vaevalt. Ma ei tea siiani, kas asi on minus või fotograafis. Loodame, et viimast.
Täna oli plaan minna linnast mby natuke välja ja pildistada ka siis, tegin kõik hommikul korda, panin akud laadima ja siis läks ilm ka ilusaks ja ohoo, nüüd on veel sitem ilm kui hommikul. Ma ei saa mitte kunagi aru, mis plaane ma peaks tegema, see ilm ajab kõik perse no. Ma ei tea isegi, mida ma selga peaks panema. Tueb tervet garderoobi vist kaasas kandma hakata. Loomulikult oleks see kahtlane, aga no muud ei jää vist üle ?
Ega hommikust saadik pole eriti midagi muutunud, istun ikka mõnusalt oma toas, muusika üle toa. mmm, lovelovelove. Ma nüüd ei teagi, äkki peaks minema ikkagi pildistama, saab ka vihmase ilmaga ülimalt ilusaid pilte ? Oh, otsustusvõimetus on üks nõme asi, tõsiselt. Pean pea ära kuivatama ja siis vaatama, kas keegi on nõus minuga tulema. Aga jah, davaiks, ma teen korda ennast veel veits ja siis välja, tsaumiau.
Ja võib-olla nii ongi.
Maniküür - tehtud, pediküür, samuti. Pea pestud, kõik hästi. Tegelikult tahaksin normaalne välja näha homme, sest eelmiste aastate kooli pildistamised on alati olnud väga kohutavad, tahaks kordki normaalne seal piltidel välja näha, kuid vaevalt. Ma ei tea siiani, kas asi on minus või fotograafis. Loodame, et viimast.
Täna oli plaan minna linnast mby natuke välja ja pildistada ka siis, tegin kõik hommikul korda, panin akud laadima ja siis läks ilm ka ilusaks ja ohoo, nüüd on veel sitem ilm kui hommikul. Ma ei saa mitte kunagi aru, mis plaane ma peaks tegema, see ilm ajab kõik perse no. Ma ei tea isegi, mida ma selga peaks panema. Tueb tervet garderoobi vist kaasas kandma hakata. Loomulikult oleks see kahtlane, aga no muud ei jää vist üle ?
Ega hommikust saadik pole eriti midagi muutunud, istun ikka mõnusalt oma toas, muusika üle toa. mmm, lovelovelove. Ma nüüd ei teagi, äkki peaks minema ikkagi pildistama, saab ka vihmase ilmaga ülimalt ilusaid pilte ? Oh, otsustusvõimetus on üks nõme asi, tõsiselt. Pean pea ära kuivatama ja siis vaatama, kas keegi on nõus minuga tulema. Aga jah, davaiks, ma teen korda ennast veel veits ja siis välja, tsaumiau.
xoxo
Impossible.
I remember years ago, someone told me I should take, caution when it comes to love.
I did, I did.
And you were strong and I was not.
My illusion, my mistake.
I was careless, I forgot, I did.
And now when all is done, there is nothing to say.
You have gone and so effortlessly, You have won, You can go ahead tell them.
Tell them all I know now.
Shout it from the roof top, write it on the sky love.
All we had is gone now, tell them I was happy, and my heart is broken, all my scars are open.
Tell them what I hoped would be impossible, impossible.
Falling out of love is hard, falling for betrayal is worst.
Broken trust and broken hearts. I know, I know.
Thinking all you need is there, building faith on love is worst.
Empty promises will wear. I know.
And know when all is gone, there is nothing to say. And if you're done with embarrassing me, on your own you can go ahead tell them.
I did, I did.
And you were strong and I was not.
My illusion, my mistake.
I was careless, I forgot, I did.
And now when all is done, there is nothing to say.
You have gone and so effortlessly, You have won, You can go ahead tell them.
Tell them all I know now.
Shout it from the roof top, write it on the sky love.
All we had is gone now, tell them I was happy, and my heart is broken, all my scars are open.
Tell them what I hoped would be impossible, impossible.
Falling out of love is hard, falling for betrayal is worst.
Broken trust and broken hearts. I know, I know.
Thinking all you need is there, building faith on love is worst.
Empty promises will wear. I know.
And know when all is gone, there is nothing to say. And if you're done with embarrassing me, on your own you can go ahead tell them.
.JPG)
you take my breath away
Baby, there's a shark in the water, there's something underneath my bed.
Oh, please believe I said.
Ärkasin juba 8 ajal, tänu oma õele. Peale eilset, peale seda väsitavat päeva, lootsin ennast välja puhata, aga ei. Mu õde lihtsalt peab karjuma ja lärmama hommikuti. Ning vihm võiks ära lõppeda. Tegelikult mulle meeldib vihm, aga mitte sellise ilma ja temperatuuriga. Ma ei saa aru, kust see vihm tuleb ? See on preagu teine nädal, kui vihma juba sajab. Vaikselt hakkab ära tüütama, tahaks nüüd sooju ilmu või talve paksu lumega. Ei taha enam sügist, vähemalt mitte sellist.
Hetkel on mul tegelt räige uni ja tahtmine magada, aga ma tean, et kui ma voodisse lähen, siis see läheb üle. Unisena on siia väga võimatu midagi kokku kirjutada, ausalt. Kuid see ilm tekitab tuju ning tahtmise nüüd kirjutada. Ja kui ma siia ei kirjuta, siis peaksin jätkama arvutis kirjutamist, aga mõtted on otsas. Ma ei teagi, mida ma üldse tahan teha. Jälle see teadmatuse tunne, mis teatusd hetkedel tabab mind ja siis järsku ei oska ma enam midagi ega kedagi tahta, ma ei oska midagi teha. Muusia lõppeb ka vahepeal ära, otsin järgmise hea loo ning kirjutamine võib jätkuda. Viimasel ajal on üldse nii, et ilma muusikata ma kirjutada ei saa, need kaks oleks just kui omavahel seotud. Ning kui vanasti ma kirjutasin kõik siia kiirelt valmis, üks kõik kui pikk see tekst ka siis polnud, siis nüüd tekivad need read siia väga aeglaselt ning pooled asjad kustutan ma lõppude lõpuks ikkagi ära.
She finally made all her dreams come true and then she screamed.
Oh no, this ain’t paradice.
sügisesed ööd pakuvad igati lõbusaid olukordi.
L: mul oli mingi msni screenshot lahti, vajutasin peale ja mõtlesin, miks kirjutada ei saa .
P: f u
T: u 2
P: with pleasure
T: nonono , pleasure is mine.
Isa: Noh, ma kuulsin, et sa oled armunud. Juba jälle ?
Ja enne unustasin mainida, eriti Annekenile !, Oksmaa tervitab ! :D
'Cause I've got your man and you can't do anything about it..
.. You may think, he is coming back, but I doubt it.
OH MA ARMASTAN ELU ! Kuid mitte neid ilmu. See selleks. Ma ei lase oma superhead tuju rikkuda sellepärast. Ma isegi ei tea, mis muudab mu õnnelikuks. Üleväsimus, hea elu või midagi kolmandat ? Ilmselt see kõik. Mõtteid siia kirjutamiseks pole, pole isegi tahtmist kirjutada. Ma just ütlesin seda ? Ma ei tea, mis minuga lahti on. Kõik, mis enne huvi pakkus, on järsku unustatud, ja ma olen lihtsalt ülimalt rõõmus. Again, mul on tahtmine rääkida midagi ebaloogilist, utoopilist ja siis naerda kas või iseenda naljade üle. Peaasi, et endal lõbus oleks ! Eks ? Või siis mitte..
Tegelt, täna on laupäev. Üllatasin vist ? Ja ma pidin ikka ärkama kuradi kell pool 9, et tööle joosta ( ning sinna hiljaks jääda ). Suutsin seal kuhugi ruumi luku taha jääda, iseenesest oli mul lõbus. Täname Keijut, kes mu sealt päästis pärast 20 minutit. Jalad olid meeletult väsinud, kui pole midagi hullu. Pärast tööd suundusin Kaubamajja, et oodata ära Sadu, kelle töö lõppes hiljem. Läksime istusime De La Gardie üleval kohvikus. Sõime seal ning siis kõndisime läbi paduvihma Balti jaama, saapad ning kõik muu uppumas. Käisime trennis ära, nii nii nii hea on tegelikult. Ning laul hakkas haigelt kummitama. Pidin jälle tõdema, et Eesti on väike. Isegi trennis on tuttavad koos, rääkimata siis, et sinu enda hea tuttav ning treener elab sinu eksiga ühes majas.
See üks laul on repeat'i peal terve selle aja millal ma kirjutanud olen. Lähen lollkis varsti, a samas, niinii hea laul on. Ma ei teagi nüüd.. Ilmselgelt on meie tsüklis olek ilusti näha..
" Mis see must kast on .. ? "
" Laud... või siis halvemal juhul kirst.. "
" On sul palavik ? "
" Jah, mul on 40 promilli. "
Ilmselt keegi ei saanud aru, peale ühe. Aga noh, mul on nalja kui palju. Ning kui aus olla, siis Lakka kommid likööriga on super head ja veel paremad. Jäin neist vist sõltuvusse, sest pool pakki neist olen ma ära söönud, oih. Tegelikult ma nii oma õhtut olengi nüüd sisustanud, söönud, naernud oma haigete ideede üle ning laulnud valesti kaasa. Aga vahest just nii ongi hea.. Tegelikult on süüdi sellest ainult üks inimene. Lihtsalt, ta on muutnud mu nii kuradi õnnelikuks ja ma olen lõpuks uskumusel, et kõik on võimalik. Lihtsalt tuleb tahta. Ausalt. Eile käisime kinos jälle Inceptionit vaatamas, ülim ikka veel ! Super hea õhtu sisustus oli tegelikult. Ainuke asi, mis mind segas, oli kõrval istuv noormees, kes terve filmi aja mind ahistas. Või tegelikult.. polegi nii halb ? Ning mõni suurema rikutuse tasemega inimene - ei midagi pervertset !
Kusjuures, viimasel ajal olen avastanud, et mõni minu vanune on isegi igati normaalne. Ühesõnaga, aitäh, sest suutsid tõestada, et on ka normaalsus olemas. Ja teate ? Mul on masu. Nagu reaalselt, raha enam üldse pole. Järelikult, ainuke asi, mida ootan, on palgapäev ! Saaksin oma rahad kätte ja oleksin jälle natuke aega õnnelik. Mitte, et raha mind õnnelikuks muudaks või ei ma ei suudaks ilma, aga kes siis õnnelik poleks, kui tema arvele laekuks nii mõnigi tuhat krooni, millega ta võib teha kõike, mida tahab.
Ja teate, esimest korda üle pika aja ma tahtsin jõule. Tavaliselt ei teki mul mingisugust emotsiooni jõulude suhtes, kuid kui täna läks jutu teema üle ilusale talvele, tuli selline jõulutunne ning igatsus, et jube. Ausalt, igatsus Soome jõulude järele. Helsingi on rahuliku lumesaju ning paksu lumekihi ning kaunistustega kõigekõigekõige meeldivam koht, tõesti. Mitte, et mulle ei meeldiks Eestis olevad jõulud, kuid seal on kõik see kuidagi rahulikum, parem. Preagu, kui ma kuulen kuidas vihm akna taga vastu aknalauda sajab, on uuesti tahtmine saada kas suve või talve. Kõike muud, kui ainult sügist. Mul ei ole sügise vastu mitte kui midagi. Aga selle märja vihma vastu on. Minu pärast olgu kas või -40, oleksin väga õnnelik, aga peaasi, et ei sajaks. Vihm tegelikult meeldib, kuid selliste sombuste ilmadega ma tõesti ei taha seda. Tahaks külma, päikeselist päeva ja siis kõik lehed võiks olla värvilised, saaks pildistada! Ja kui jutt selle peale läks juba, siis peaksin ära mainima, et mind ootab eest kolme kuuline fotokursus varsti. Niiniinii hea. Ma tõesti kahjuks ei tea, kuidas ma kavatsen käia trennis, kursusel, olla oma musiga ja tööl ning koolis käia, aga eks ma saan hakkama. Loobun siis ühest päevast tööst kas või. Kuigi, samas, ei tahaks ka seda teha. Üritan algul kõike teha, eks vaatab, kuidas läheb. Aga õnneks, kool, kuhu plaanin sisse saada, ei tohiks olla väga hullude katsetega, ei pea ma ennast lolliks õppima. Tõesti, aitäh. Sest kui ma seda peaksin ka veel tegema, siis ma ei tea. Ma lihtsalt ei suudaks. Juba preagu on tahtmine koolist ära minna, no tõesti. Ning nüüd ma lähen tantsin ja laulan ja söön ja olen lihtsalt lõbus õnnelik inimene, jeesjees. Sjäooo musid
special & unique !
OH MA ARMASTAN ELU ! Kuid mitte neid ilmu. See selleks. Ma ei lase oma superhead tuju rikkuda sellepärast. Ma isegi ei tea, mis muudab mu õnnelikuks. Üleväsimus, hea elu või midagi kolmandat ? Ilmselt see kõik. Mõtteid siia kirjutamiseks pole, pole isegi tahtmist kirjutada. Ma just ütlesin seda ? Ma ei tea, mis minuga lahti on. Kõik, mis enne huvi pakkus, on järsku unustatud, ja ma olen lihtsalt ülimalt rõõmus. Again, mul on tahtmine rääkida midagi ebaloogilist, utoopilist ja siis naerda kas või iseenda naljade üle. Peaasi, et endal lõbus oleks ! Eks ? Või siis mitte..Tegelt, täna on laupäev. Üllatasin vist ? Ja ma pidin ikka ärkama kuradi kell pool 9, et tööle joosta ( ning sinna hiljaks jääda ). Suutsin seal kuhugi ruumi luku taha jääda, iseenesest oli mul lõbus. Täname Keijut, kes mu sealt päästis pärast 20 minutit. Jalad olid meeletult väsinud, kui pole midagi hullu. Pärast tööd suundusin Kaubamajja, et oodata ära Sadu, kelle töö lõppes hiljem. Läksime istusime De La Gardie üleval kohvikus. Sõime seal ning siis kõndisime läbi paduvihma Balti jaama, saapad ning kõik muu uppumas. Käisime trennis ära, nii nii nii hea on tegelikult. Ning laul hakkas haigelt kummitama. Pidin jälle tõdema, et Eesti on väike. Isegi trennis on tuttavad koos, rääkimata siis, et sinu enda hea tuttav ning treener elab sinu eksiga ühes majas.
See üks laul on repeat'i peal terve selle aja millal ma kirjutanud olen. Lähen lollkis varsti, a samas, niinii hea laul on. Ma ei teagi nüüd.. Ilmselgelt on meie tsüklis olek ilusti näha..
" Mis see must kast on .. ? "
" Laud... või siis halvemal juhul kirst.. "
" On sul palavik ? "
" Jah, mul on 40 promilli. "
Ilmselt keegi ei saanud aru, peale ühe. Aga noh, mul on nalja kui palju. Ning kui aus olla, siis Lakka kommid likööriga on super head ja veel paremad. Jäin neist vist sõltuvusse, sest pool pakki neist olen ma ära söönud, oih. Tegelikult ma nii oma õhtut olengi nüüd sisustanud, söönud, naernud oma haigete ideede üle ning laulnud valesti kaasa. Aga vahest just nii ongi hea.. Tegelikult on süüdi sellest ainult üks inimene. Lihtsalt, ta on muutnud mu nii kuradi õnnelikuks ja ma olen lõpuks uskumusel, et kõik on võimalik. Lihtsalt tuleb tahta. Ausalt. Eile käisime kinos jälle Inceptionit vaatamas, ülim ikka veel ! Super hea õhtu sisustus oli tegelikult. Ainuke asi, mis mind segas, oli kõrval istuv noormees, kes terve filmi aja mind ahistas. Või tegelikult.. polegi nii halb ? Ning mõni suurema rikutuse tasemega inimene - ei midagi pervertset !
Kusjuures, viimasel ajal olen avastanud, et mõni minu vanune on isegi igati normaalne. Ühesõnaga, aitäh, sest suutsid tõestada, et on ka normaalsus olemas. Ja teate ? Mul on masu. Nagu reaalselt, raha enam üldse pole. Järelikult, ainuke asi, mida ootan, on palgapäev ! Saaksin oma rahad kätte ja oleksin jälle natuke aega õnnelik. Mitte, et raha mind õnnelikuks muudaks või ei ma ei suudaks ilma, aga kes siis õnnelik poleks, kui tema arvele laekuks nii mõnigi tuhat krooni, millega ta võib teha kõike, mida tahab.
Ja teate, esimest korda üle pika aja ma tahtsin jõule. Tavaliselt ei teki mul mingisugust emotsiooni jõulude suhtes, kuid kui täna läks jutu teema üle ilusale talvele, tuli selline jõulutunne ning igatsus, et jube. Ausalt, igatsus Soome jõulude järele. Helsingi on rahuliku lumesaju ning paksu lumekihi ning kaunistustega kõigekõigekõige meeldivam koht, tõesti. Mitte, et mulle ei meeldiks Eestis olevad jõulud, kuid seal on kõik see kuidagi rahulikum, parem. Preagu, kui ma kuulen kuidas vihm akna taga vastu aknalauda sajab, on uuesti tahtmine saada kas suve või talve. Kõike muud, kui ainult sügist. Mul ei ole sügise vastu mitte kui midagi. Aga selle märja vihma vastu on. Minu pärast olgu kas või -40, oleksin väga õnnelik, aga peaasi, et ei sajaks. Vihm tegelikult meeldib, kuid selliste sombuste ilmadega ma tõesti ei taha seda. Tahaks külma, päikeselist päeva ja siis kõik lehed võiks olla värvilised, saaks pildistada! Ja kui jutt selle peale läks juba, siis peaksin ära mainima, et mind ootab eest kolme kuuline fotokursus varsti. Niiniinii hea. Ma tõesti kahjuks ei tea, kuidas ma kavatsen käia trennis, kursusel, olla oma musiga ja tööl ning koolis käia, aga eks ma saan hakkama. Loobun siis ühest päevast tööst kas või. Kuigi, samas, ei tahaks ka seda teha. Üritan algul kõike teha, eks vaatab, kuidas läheb. Aga õnneks, kool, kuhu plaanin sisse saada, ei tohiks olla väga hullude katsetega, ei pea ma ennast lolliks õppima. Tõesti, aitäh. Sest kui ma seda peaksin ka veel tegema, siis ma ei tea. Ma lihtsalt ei suudaks. Juba preagu on tahtmine koolist ära minna, no tõesti. Ning nüüd ma lähen tantsin ja laulan ja söön ja olen lihtsalt lõbus õnnelik inimene, jeesjees. Sjäooo musid
special & unique !
xoxo
Friday, September 17, 2010
First week of school ''I'm going to try this year''. Second week of school "Fuck this''.
Täpselt nii ma tunnen. Ma ei jõua enam, ma ei viitsi, ei taha. Õppimiseks pole üldse aega ja tahtmist. Eile käisin tööl, õhtul olin meeletult väsinud, tulin koju ja lihtsalt lamasin voodis. Vähemalt oli siis hea. Täna kooli ei läinud, nohu on ning pole üldse viitsimist sinna vedada ennast. Ausalt öeldes lihtsalt asi on rutiinis, ma ei talu seda. Ma tahaksin koguaeg teha midagi, mitte istuda seal tunnis 45 minutit ja üritada keskenduda, kuigi see välja ei tule. Peale selle, pool päeva ma alles magan tundides, sest väsimus on tohutu. Peale kooli veel mitmeid tunde seismist tööl, jube väimus.
Ootan täiega laupäeva, saaks tantsima minna jälle. Mmm, love. Ilmselt tantsimine ongi ainus ala, mille peal ma olen suutnud pikalt olla, sest alates 4 aastasest saadik ma olen tantsinud. Kusjuures, isegi balletti. Ühesõnaga, mulle meeldib see lihtsalt. Ja kuna mu õpetaja on isiklik tuttav, on seal käimine kindlasti eriti mõnus.
Nüüd peaksin hakkama üldse sättima ja mine välja. Mis ma selga panen ? Õues on jälle raudselt külm. Ma vihkan neid sügise ilmu, kus hommikul paistab päike, paned ennast õhukselet riide ning õhtul hakkad sadama. Või siis vastupidi.. Sügis on üldse masendav aeg, olemine on ka koguaeg selline unine ja mõttetu. Ühesõnaga, ma kirjutan mõni päev põhjalikumalt, mis toimub. Hetkel liiga unine selleks.
Ootan täiega laupäeva, saaks tantsima minna jälle. Mmm, love. Ilmselt tantsimine ongi ainus ala, mille peal ma olen suutnud pikalt olla, sest alates 4 aastasest saadik ma olen tantsinud. Kusjuures, isegi balletti. Ühesõnaga, mulle meeldib see lihtsalt. Ja kuna mu õpetaja on isiklik tuttav, on seal käimine kindlasti eriti mõnus.
Nüüd peaksin hakkama üldse sättima ja mine välja. Mis ma selga panen ? Õues on jälle raudselt külm. Ma vihkan neid sügise ilmu, kus hommikul paistab päike, paned ennast õhukselet riide ning õhtul hakkad sadama. Või siis vastupidi.. Sügis on üldse masendav aeg, olemine on ka koguaeg selline unine ja mõttetu. Ühesõnaga, ma kirjutan mõni päev põhjalikumalt, mis toimub. Hetkel liiga unine selleks.
xoxo
Tuesday, September 14, 2010
ära näita mulle seda inimest keda ma näha tahan, näita mulle seda inimest keda ma nägema peaks.
ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et ühel hetkel on kõik rohkem kui perfektne, ning järgmisel on see kõik kokku varisenud ? see lihtsalt ei jõua või ei taha jõuda mulle kohale. aga ilmselt, mu ootused on liiga suured ning ilmselt ei ole mu käitumine just ka kõige parem. igatahes, mu tuju on täiesti nullis ja ma jällegi olen nii kuradi segaduses. ning üks inimene suutis oma sõnadega mule rohkem kui haiget teha ning mind pani see juures imestama see, et tavaliselt on ta alati väitnud vastupidist. väitnud, et teised, kes on seda öelnud, eksivad. tekkiski küsimus, kas kõik on nii kahepalgelised või mulle lihtsalt tundub ? rääkimata siis inimestest, kes üritavad olla keegi, kes nad pole. ja seda kõike lihtsalt sellepärast, et kellegile meeldida. ma ei näe mõtet, see tuleb ju nii kui nii millalgi välja, masendav.
ning kui ma nüüd ühe inimese mõtet edasi arendaks jällegi, loodan et vastu pole, siis inimesed tulevadki tagasi. lihtsalt, mingil hetkel tulevad nad teise ringiga su ellu. vähemalt need, kellel oli põhjust mitte ainult sinu mälestustesse ja minevikku jääda. osad jäävad minevikku, võimalik, et põhjusega. saatus, kui keegi sellesse veel usub, on tegelikult olemas. seda on küll võimalik muuta kuid see eksisteerib. ma vähemalt arvan nii, või siis tahan arvata ? ühesõnaga, inimesed naasevad su ellu kunagi, mingil ajal. ju siis on ka selleks põhjus. sest ma tean, et mida rohkem ma teatud inimesele mõtlema olen hakanud, seda tihedamini on ta ilmunud jälle nii kuradi ootamatult välja, kuigi vahepealsed pool aastat oli ta rohkem, kui kadunud. lihtsalt, pani mõtlema..
ja mõni uurib pikemat aega, miks ma blokin ? miks ma ei räägi temaga nii, nagu ma oleksin sõbralik ja tore ? miks ma lihtsalt olen selline ? lihtne tegelikult, ma ei oska endasse kedagi lasta.ma lihtsalt ei soovi seda teha, ma ei usalda piisavalt kedagi selleks. ma ei taha jälle haiget saada ja vaadata kuidas järgmine suhe perse läheb. lihtsalt, ma ei taha.
Mulle ei piisa hetkedest mil sinuga olen , sest üha rohkem ja rohkem ma sinust sõltuvusse jään..
ning kui ma nüüd ühe inimese mõtet edasi arendaks jällegi, loodan et vastu pole, siis inimesed tulevadki tagasi. lihtsalt, mingil hetkel tulevad nad teise ringiga su ellu. vähemalt need, kellel oli põhjust mitte ainult sinu mälestustesse ja minevikku jääda. osad jäävad minevikku, võimalik, et põhjusega. saatus, kui keegi sellesse veel usub, on tegelikult olemas. seda on küll võimalik muuta kuid see eksisteerib. ma vähemalt arvan nii, või siis tahan arvata ? ühesõnaga, inimesed naasevad su ellu kunagi, mingil ajal. ju siis on ka selleks põhjus. sest ma tean, et mida rohkem ma teatud inimesele mõtlema olen hakanud, seda tihedamini on ta ilmunud jälle nii kuradi ootamatult välja, kuigi vahepealsed pool aastat oli ta rohkem, kui kadunud. lihtsalt, pani mõtlema..
ja mõni uurib pikemat aega, miks ma blokin ? miks ma ei räägi temaga nii, nagu ma oleksin sõbralik ja tore ? miks ma lihtsalt olen selline ? lihtne tegelikult, ma ei oska endasse kedagi lasta.ma lihtsalt ei soovi seda teha, ma ei usalda piisavalt kedagi selleks. ma ei taha jälle haiget saada ja vaadata kuidas järgmine suhe perse läheb. lihtsalt, ma ei taha.
Mulle ei piisa hetkedest mil sinuga olen , sest üha rohkem ja rohkem ma sinust sõltuvusse jään..
xoxo
who are you to judge the life I live?
Ma lihtsalt ei saa, ma pean oma head tuju igati ära kasutama ja kirjutama võimalikult palju, kui loll ja idiootne ma võin vahest olla. Ma ei teagi, mis mul täna viga on. Kas on nüüd süüdi mõni inimene või siis ma keerasin ära ? Kui siis üldse on veel kuhugi keerata.. Tegelikult, lugesin just klassiõe blogi ja mõtlesin, et räägin siis ka, kui meeldivalt pervertne ma täna oli, rääkimata, et mul haiglased ideed olid. Alustades siis sellest, et koolist trepist üles kõndides, esimesse tundi minnes, tuli mulle meelde, et ma olin kuskil trepipeal kunagi roomanud.
" Mälus olid jah ? "
" Ei, ma olin koolis. "
No ilmselgelt rooman koolis ringi. Ma isegi ei tea, miks ja millal ma seda tegin. Võib-olla 5ndas ? Matemaatikasse jõudes ma lihtsalt üritasin istuda kõigi taga ja vältida õpetaja pilku, et mitte mingil juhul sattuda tahvli ette. Peale neid kolme(?) aastat, jõudis mulle lõpuks kohale, et matemaatika õpetajale meeldibki piinata kõiki inimesi, kelle perekonnanimi 'P'ga algab. Palsi, Pent, Parelo, Puur, Poola.. Sorry, kui kellegile ei meeldi, et tema nime mainisin. Ja just tänu sellele üritasin ma varjuda, tõesti ei tahtnud sinna minna. Oleksin saanud raudselt kõige sitema hinde, mis võimalik. 1 ? Noh, Liisal läks sellekõrval isegi hästi, õpetaja oleks lausa kahe pannud. Hästi läheb. Geograafias suutsin ma Karu igalauset kommenteerida ja lõpuks öelda, et tahaks teda panna. Seda muidugi sarkasmiga. Samas, kui mõni mu klassivend, nimed jätaks nimetamata, väidab sama Luugi kohta, siis jah.. ei ütle midagi igaksjuhuks. Ajalugu, ma lihtsalt naersin terve aja, alustades sellest, et mulle meeldib lihtsalt Hitler, lõpetades sellest, et ma leidsin, et peaks 7 kuud tsüklis olema, lihtsalt selle pärast, et on nii palju nimepäevi ja tähtpäevi, mida järjest tähistada. Algselt oli küll plaan tähistada kahte head kuupäeva, 16 ja 23, aga siis avastasime, et 23ndal on sügise algus, mida tuleks tähistada ja nii see läks.. Lõpetasime täpselt 13 aprillil. Meeletult lapsik ja kahtlane, mis teha. Ajaloo tunnid lihtsalt ei kõlba eriti millekski muuks. Üldiselt, ainuke normaalne päev koolis vist. Vähemalt oli lõbus. Sellele vaatamata ma tõesti ei taha seal käia, olla ja sinna minna. Arvestades veel seda, et seal ootab mind mata kt homme. Tõesti, ei ole tahtmist. Ei ole.. Ma juba põhimõtte pärast ei viitsi minna sinna. Kolmapäeval on veel kaks mata tundi, hommikul. jesssss !
Ja ma ikka naeran oma ette, laulan ja tantsin ringi. Ma tõesti ei oska enam öelda, mis haigusega mu puhul tegu on, aga see on nakkav. Ausalt. Võib-olla peaksin ma lihtsalt ütlema, et ma olen ikka veel õnnelik. üllaülla. Ning ausalt, ma tõesti ei oska öelda, mis peaks juhtuma, kui midagi perse läheb. Ma ei tea tõesti. Siis oleks lihtsalt ptsis, mis muud. Kuid samas, tänu oma positiivsusele, ma tean, et kõik läheb hästi. Hihihihi, et noh, ma keerasin jälle ära. Ja just tuli küsimus, et kas vene keeles jäid dialoogid õppida ? Mina ju targalt jalutasin tunnist minema :)
ja minuteid tagasi pidin jällegi tõdema, et Eesti on väike.. Liigagi väike.
Ja suur aitäh Sulle, et Sa suutsid mu selliseks muuta, teha mu õnnelikuks !
" Mälus olid jah ? "
" Ei, ma olin koolis. "
No ilmselgelt rooman koolis ringi. Ma isegi ei tea, miks ja millal ma seda tegin. Võib-olla 5ndas ? Matemaatikasse jõudes ma lihtsalt üritasin istuda kõigi taga ja vältida õpetaja pilku, et mitte mingil juhul sattuda tahvli ette. Peale neid kolme(?) aastat, jõudis mulle lõpuks kohale, et matemaatika õpetajale meeldibki piinata kõiki inimesi, kelle perekonnanimi 'P'ga algab. Palsi, Pent, Parelo, Puur, Poola.. Sorry, kui kellegile ei meeldi, et tema nime mainisin. Ja just tänu sellele üritasin ma varjuda, tõesti ei tahtnud sinna minna. Oleksin saanud raudselt kõige sitema hinde, mis võimalik. 1 ? Noh, Liisal läks sellekõrval isegi hästi, õpetaja oleks lausa kahe pannud. Hästi läheb. Geograafias suutsin ma Karu igalauset kommenteerida ja lõpuks öelda, et tahaks teda panna. Seda muidugi sarkasmiga. Samas, kui mõni mu klassivend, nimed jätaks nimetamata, väidab sama Luugi kohta, siis jah.. ei ütle midagi igaksjuhuks. Ajalugu, ma lihtsalt naersin terve aja, alustades sellest, et mulle meeldib lihtsalt Hitler, lõpetades sellest, et ma leidsin, et peaks 7 kuud tsüklis olema, lihtsalt selle pärast, et on nii palju nimepäevi ja tähtpäevi, mida järjest tähistada. Algselt oli küll plaan tähistada kahte head kuupäeva, 16 ja 23, aga siis avastasime, et 23ndal on sügise algus, mida tuleks tähistada ja nii see läks.. Lõpetasime täpselt 13 aprillil. Meeletult lapsik ja kahtlane, mis teha. Ajaloo tunnid lihtsalt ei kõlba eriti millekski muuks. Üldiselt, ainuke normaalne päev koolis vist. Vähemalt oli lõbus. Sellele vaatamata ma tõesti ei taha seal käia, olla ja sinna minna. Arvestades veel seda, et seal ootab mind mata kt homme. Tõesti, ei ole tahtmist. Ei ole.. Ma juba põhimõtte pärast ei viitsi minna sinna. Kolmapäeval on veel kaks mata tundi, hommikul. jesssss !
Ja ma ikka naeran oma ette, laulan ja tantsin ringi. Ma tõesti ei oska enam öelda, mis haigusega mu puhul tegu on, aga see on nakkav. Ausalt. Võib-olla peaksin ma lihtsalt ütlema, et ma olen ikka veel õnnelik. üllaülla. Ning ausalt, ma tõesti ei oska öelda, mis peaks juhtuma, kui midagi perse läheb. Ma ei tea tõesti. Siis oleks lihtsalt ptsis, mis muud. Kuid samas, tänu oma positiivsusele, ma tean, et kõik läheb hästi. Hihihihi, et noh, ma keerasin jälle ära. Ja just tuli küsimus, et kas vene keeles jäid dialoogid õppida ? Mina ju targalt jalutasin tunnist minema :)
ja minuteid tagasi pidin jällegi tõdema, et Eesti on väike.. Liigagi väike.
Ja suur aitäh Sulle, et Sa suutsid mu selliseks muuta, teha mu õnnelikuks !
xoxo
Monday, September 13, 2010
miks me armastame neid kes meil on, keda meie tahame, kuid mitte neid kes meil olla tahavad ?
Ei päris tõsiselt, miks see nii on ? Mul on tohutud süümepiinad. Ma tean, et ma olen igati ise süüdi, et ma lubasin sellel kõigel nii kaugele minna, et ma üldse nii tegin. See kõik oleks pidanud jääma sinna ja nii, nagu see oli. Täpselt nii, ning ei midagi enamat. Mul lihtsalt pole mitte mingisugust vabandust, mitte midagi. Ma lihtsalt tegin haiget inimesele, kes seda polnud ära teeninud ja ma vihkan ennast selle pärast. Mul on nii kuradi kahju, ma tahaksin seda kõike muuta. Kuid seda mis oli, ei saa muuta. Ükskõik, kuidas ma ka ei tahaks. Ma ei oska kuidagi temaga rääkida, kuidagi vabandust paluda, see on nii kuradi andestamatu. Kuid ma ei saa oma tundeid ise sundida, isegi kui ma tahaks. Mitte, et ma ennast nüüd kaitsema hakkaks aga see on ju nii ?
Hmh, tegelikult ongi imelik see, et nüüd kui ma lõpuk suutsin leida kellegi, kellega õnnelik olla, ma ikka ei suuda seda, sest mul on süümepiinad. See lihtsalt pole enam normaalne. Aga noh, mis teha. Ma tahaks hetkel lihtsalt õnnest karjuda ja kõike muud teha. Ma tean küll, et mu ootused on võib-olla, et liiga kõrgel ning ma võin jälle haiget saada aga no fuck, proovida ju võib. Ma tõesti ei viitsi ega ei taha enam nsm olla. Aga kurat, hea tunne on leida keegi, kes suudab mind jälle õnnelikuks teha ! Ja täitsa ausalt, ma olen niii õnnelik ja lõbusas ja heas tujus et ise ka ei usu.Hoolimata, et mul on kool ja kõik muu sitt. AGA MA OLEN ÕNNELIK JA SEE ON PÕHILINE ! Tegelt on sitaks hea tuju ja ma just jõudsin koju ja ma lähen nüüd uuesti välja ja ma eitea,millal ma matat jõuan õppida ja ma feilin homme, pohhuj.
xoxo
Sunday, September 12, 2010
Subscribe to:
Posts (Atom)